Samasugune ja sama

Kõigi elulooraamatutega on üks ja sama häda. Raske on mõista, miks inimesed arvavad, et nende elu on nii eriline, et sellest tuleb kõigile kirjutada. Samas, kui raamatus on vähemalt üks mõte, mis paneb sind millegi üle tõsiselt järele mõtlema, on minu arust tegemist hea raamatuga. Axel Munthe "San Michele raamatust" ma leidsin ühe sellise mõtte.

Munthe räägib sellest, kui väga ta oma koera armastas. Ta kirjutab: "Ah! Koera elu on nii lühike ega leidu küll vaevalt kedagi meie hulgast, kes pole leinanud sellist kaotatud sõpra. Esimene aje ja esimene sõna on, kui ta parki puu alla puhkama asetatakse, et ei iialgi, iialgi taheta enam mõnd teist koera; ei ükski teine koer või teda kunagi asendada, ükski teine koer ei saa olla seda, mis oli tema. See on aga eksitus. See pole koer, keda me armastame, vaid koerad."

Aga kas pole täpselt samamoodi ka inimestega? See pole inimene, keda me armastame, vaid inimesed!

Meestel on seda lihtsam mõista. Sest üldjuhul pole see naine, keda mees armastab, vaid naised. Väga sageli on nii, et kui mees ja naine lahutavad pika kooselu, jääb naine veel kauaks üksikuks, et suhte purunemisest toibuda, samas kui mees on juba nädala pärast valmis uue naise majja tooma.  Naised panevad selle mehe tundetuse ja seksihimu arvele. Aga võib-olla on just siin mehel peenem ja sügavam tunnetus. Mees tajub õigesti, et see pole inimene, keda me armastame, vaid inimesed.

Naisel on seda ilmselt raske mõista just emana. Jah, ütleb naine, kõik lapsed on armsad, aga see pole võrreldav sellega, mida ma tunnen oma lapse vastu. Naise arust on niisiis määrav samasus, mitte samasugusus. Ma kardan, et naine eksib siin! Samasust ei olegi üldse võimalik armastada, armastada saab ainult samasugusust. Ei saa armastada olendit, hinge ... saab armastada ainult selle olendi omadusi, hinge omadusi.

...

Ühel päeval ilmutas Jumal end Naisele ja ütles: "Täna öösel ma vahetan sinu lapse teise lapse vastu, kes on igas mõttes täpselt samasugune nagu see laps, kelle ma sult ära võtan. Tema keha on täpselt samasugune, tema iseloom on täpselt samasugune, tema mälu on täpselt samasugune. Mitte keegi ei ole võimeline neil vahet tegema, ka sina mitte.  Kas minu kavatsus häirib sind?"

"See kohutab mind," vastas Naine. "Olgugi samasugune, see ei ole seesama laps, keda ma olen endas ootusärevalt kandnud, kelle ma olen valuga sünnitanud, keda ma olen rinnaga toitnud, kelle haigevoodi kõrval ma olen murelikult terve öö üleval istunud, kelle rõõmule ja kurbusele ma olen kogu hingest kaasa elanud. Isegi kui ma ei suuda neil vahet teha; see ei ole ikkagi sama laps, minu laps. Kui ma kallistan teada, siis ei tunne mu puudutust enam seesama hing, vaid üks teine. Kui ma räägin temaga, siis ei kuule mu häält seesama hing, vaid üks teine. Ma jään alati taga igatsema oma päris last. Iial, iial ei suuda ma teist last armastada samamoodi."

"Kallis naine," ütles Jumal. "Ma pean sulle midagi üles tunnistama. Juba alates ajast, mil sa alles last kandsid, olengi ma igal ööl andnud sulle uue, kes oli igas mõttes täpselt samasugune selle lapsega, kelle ma sult ära võtsin. Nii on see toimunud kõik need aastad, igal öösel. Ja ometi sa ju armastad ... oma last!"

Üksik ja üldine

Arutledes ja vaieldes ühiskondlikel teemadel eksivad inimesed sageli sellega, et ajavad segi üksiku ja üldise.

Kui mõni vabrikutööline kaebleb, miks saab tema oma nüristava töö eest kümneid kordi vähem palka kui advokaat, siis vastatakse talle enamasti nii: kes sul keelas ülikooli minna, et ka ise juristiks õppida. See on täiesti õigustatud ja tabav vastus igale üksikule vabrikutöölisele, kes taolise küsimuse esitab, aga kui seda vastust üldistada, kui samamoodi vastata kõigile vabrikutöölistele korraga, on see üdini ekslik. Sest ühiskond, kus kõik vabrikutöölised hakkavad juristideks, lihtsalt ei toimi! Seega üldisest ühiskondlikust vaatepunktist ei saa me vabrikutöölistele niimoodi vastata!

Majanduskriisi ajal rääkisid ettevõtjad ja parempoolsed poliitikud sageli sellest, et töötajate koondamine tuleb võimalikult lihtsaks teha, et vältida firmade pankrotistumist. Oluline on, ütlesid nad, et ettevõtted elaksid kriisi üle ja saaksid hiljem, kui nõudlus jälle kasvama hakkab, taas inimestele töökohti pakkuda. See on väga mõistlik plaan ühe konkreetse firma ja selle töötajate jaoks, aga katastroofiliste tagajärgedega eksimus,  kui seda üldistatakse kogu ühiskonnale. Sest kui kõik ettevõtted koondavad oma töötajad, siis ei saa ju nõudlus mitte kuidagi kasvama hakata, siis on tagajärjeks totaalne majanduslik krahh.

Imelik, et nii lihtsast asjast on nii raske aru saada! Kui üks väike tüdruk unistab maailmast, kus kõik inimesed on rikkad ja õnnelikud ja elavad suurtes lossides ja neil on palju teenijaid ... siis katkestame me teda kohe muiates: "Aga kes on siis need teenijad?" Ometi on see täpselt seesama üksiku ja üldise segiajamine, milles me ise nii sageli eksime.

Kui me seisame moraalse valiku ees, kipume me alati mõtlema üksikule, sellele, mida MINA peaks tegema. Ma arvan, et targem oleks rohkem mõelda üldisele, sellele, mida MEIE peame tegema.

Maias rätsep ja edev pagar

Elasid kord õnnelikult ühes külas edev pagar ja maias rätsep. Kõik, mis pagar saiade küpsetamisega teenis, kulutas ta rätsepalt uute riiete ostmiseks. Rätsep aga oli pagari küpsetatud saiakestest lausa sõltuvuses ja kulutas nende peale kogu oma teenistuse.

Ühel õhtul tuli pagaril aga uudne mõte. Mis oleks, kui ma ei kulutaks pidevalt nii palju raha riiete peale, vaid ostaksin hoopis uued ahjud ja rohkem jahu. Siis saaksin küpsetada palju rohkem saiu, saaksin rikkamaks ja võiksin rätsepalt lõpuks veel palju rohkem ja uhkemaid riideid tellida kui praegu.

Samal ajal oli küla teises servas ka rätsep sügavasse mõttesse vajunud. Suure osa sellest, mis ma teenin, kulutan ma kohe saiakeste peale? Mis oleks, kui ma selle raha eest ostaksin hoopis paremad masinad ja rohkem riiet. Siis saaksin õmmelda palju rohkem rõivaid, saaksin rikkamaks ja võiksin lõpuks veel palju rohkem ja maitsvamaid saiu osta.

Mõeldud, tehtud.

Pagar kulutas vähem ja tootis rohkem ... aga rikkamaks ei saanud. Vastupidi, ta oli nüüd väsinud, tüdinud ja tema rõivad, mida ta üle kõige armastas, olid räbaldunud. Kõik tema restid olid kuhjaga saiu täis, aga neid ei ostetud enam. Maias rätsep oli kuhugi kadunud.

Rätsep ei kulutanud enam raha saiakeste peale, vaid aina õmbles ja õmbles. Aga rikkust ei tulnud. Tema riiulid olid küll riiete raskuse all lookas, aga ta ise oli nõrk ja nälginud. Sest tema riideid ei ostetud enam. Edev pagar oli kuhugi kadunud.

Oh häda, oh õnnetust!  Külas oli puhkenud majanduskriis.

...

Lugu edevast pagarist ja maiast rätsepast on muidugi ülim lihtsustus. Nad on tööandjad ja töövõtjad ühes isikus. Nad on teineteise kliendid. Aga ükskõik kui keeruliseks me selle jutu ajame, ükskõik kui palju tegelasi me juurde toome, loo moraal jääb ikkagi samaks.

Näiteks me võime tuua sisse uue tegelase, ahne pankuri. See pankur võib kriisi edasi lükata sellega, et ta annab rätsepale ja pagarile, kes on kõik oma raha investeerinud tootmise laiendamisse, ajutiselt tarbimislaenu, tänu millele küla "majanduselu" seni veel hoogsalt edasi areneb, kuni saabub aeg laenu tagasi maksta. Või teisiti, pankur võib muuta kriisi eriti dramaatiliseks, andes laenu nimelt tootmise laiendamiseks ja küsides selle äkki kõik korraga tagasi, kui ta näeb, et asi jookseb ummikusse, kuna rätsep ei luba endale maiustusi ja pagar ei luba endale uusi rõivaid.

Muidugi ei ole ahne pankur eriti sümpaatne tegelane, aga kindlasti ei saa teda kriisi põhjustamises süüdistada. Süüdi on ikka maias rätsep ja edev pagar ise. Kui tuludest võetakse liiga suur osa välja kasumina (ükskõik kas investeerimiseks või lihtsalt spekuleerimiseks) ja liiga väike osa makstakse palkadeks, on kriis möödapääsmatu.

Ärimees

Mõni aeg tagasi juhtusin ma kuulma intervjuud ühe tuntud Eesti ärimehega, kes suure kire ja sisemise veendumusega seletas järgmist: "Inimesed peaksid lõpuks ometi aru saama, millel kogu meie ühiskond tegelikult püsib. Kust tuleb raha meditsiinile, haridusele ja teadusele? Kust tulevad töökohad? Kust tuleb inimestele nende palk? Kõik see tuleb ju ärimeestelt!"

Et mõista, kellel meie tsivilisatsioon tegelikult põhineb, tuleb vaadata, kuidas see üldse arenema hakkas. Nii saab kohe selgeks, et kõige aluseks on hoopis põllumees. Ainult tänu sellele, et üks inimene suudab toota toitu rohkem kui ta ise tarbib, saavad teised inimesed tegeleda millegi muuga. Kui ei oleks põllumeest, siis ei oleks ka töölist, õpetajat, arsti, inseneri, teadlast, kunstnikku ja ärimeest ... siis peaks kõik tegelema ainult jahi või korilusega, et elus püsida.

Loomulikult on võimatu panna kõik erinevad tegevusalad tsivilisatsiooni arengu seisukohast mingisse väga täpsesse tähtsuse järjekorda. Aga esimene ja viimane koht on minu arust üsna selged: esimesel kohal on põllumees ja viimasel kohal on ärimees. Võtke ärimehelt ära kõik see, mille on loonud põllumees, tööline, insener ja teadlane. Ja mis jääb järele?

Ärge saage minust valesti aru. Ma ei taha sugugi öelda, et ärimees on kasutu tegelane, kes ei loo mingeid väärtusi. Ärimees on tänapäeva ühiskonnas kahtlemata väga vajalik, tema töö nõuab suurt pingutust ja vaieldamatult loob ta uusi väärtusi, mis oluliselt aitavad kaasa tsivilisatsiooni arengule. Hea ja aus ärimees väärib meie suurimat lugupidamist.  Ma tahan väita ainult seda, et põllumees, tööline, õpetaja, arst, insener ja teadlane saavad arendada ühiskonda ka ilma ärimeheta, aga ärimees ei saaks seda teha ilma teiste elualade esindajateta.

Minu arust on kõige parem võrdlus selle kohta sõudmise kaheksapaat. Kui võtta kaheksapaati kui ühiskonna mudelit, siis on ärimees see väike mees, kes istub paadipäras, paati tüürib ja sõudjaid ergutab. Ta on vajalik meeskonna liige, ilma temata ei liiguks paat nii otse, nii kiiresti. Kui meeskond võidab, siis saab ka tema igati õigustatult medali kaela. Keegi ei vaidlusta seda. Aga samas on kõigile selge, et tõelised kangelased on need kaheksa atleeti, kelle pingutusel paat edasi liigub. Kui võtta paadist ära tüürija, siis liiguks see ikkagi võimsalt edasi, ehkki mitte nii tõhusalt kui koos tüürijaga. Aga kui võtta ära need kaheksa atleeti, siis seisaks paat keset kanalit, sees väike nõutu mehike, tüür peos.

Lõuna-Hiina reis

Kevadel veetsin ca 3 nädalat Lõuna-Hiinas ning püüan siinkohal oma muljed lahti mõtestada.

Miks sai selline sihtkoht valitud?
- Soov oli oma silmaga ära näha see tõusev suurvõim ja näha kuidas maailma rahvarohkeim riik toimib
- Püüdmaks aru saada inimestest, nende mõtteviisist ja ambitsioonidest.
- Saamaks vastus küsimusele, kas Hiina tõusu peaks kartma.

Suuremad ja/või olulisemad peatuskohad reisil olid Shanghai, Guilin, Yangshou, Kunming, Dali, Lijiang, Hong Kong ja Macau. Võimsamad muljed olid järgmised:

• Shanghai oma pilvelõhkujate ja mitmetasandiliste teedega. Esimesel õhtul Shanghais olin nagu puuga pähe saanud: lihtsa maainimese aju keeldus vist vastu võtmast, et midagi sellist on võimalik. Nii kaugele kui silm ulatus, olid pilvelõhkujad. Ronid telemasti otsa ja ikka kõrguvad kuni silmapiirini kõrghooned. Väidetavalt ehitatakse Shanghais aastas üle 5000 hoone, mis on kõrgemad kui 8 korrust. Rõhuvas enamuses on need kortermajad. Shanghai põhilised liiklusarterid on mitmetasandilised teed. Kummalisel kombel toimis liiklus selles ca 22,5 miljoni elanikuga linnas täitsa hästi. Silma jäi veel see, et EXPO puhul olid kõik need sajad kilomeetrid mitmetasandilisi teid ilu pärast värskelt üle võõbatud... Keegi värvimüüja oli korralikult teeninud.
• Uued lennujaamad ja korralikud teed. Shanghai teine rahvusvaheline lennujaam oli just avatud, Dali uus lennujaam oli avatud eelmisel aastal. Lijiangi uus rahusvaheline lennujaam oli kohe-kohe valmimas. Tase oli nagu Euroopas ... või peaksin ma ütlema nagu Aasias.
• Uued kloostrid ja vanalinnad. Vanu ehitisi nägi reisi jooksul üsna vähe. Shanghais tõmmatakse järjest vanu elamukvartaleid maha, et uutele kõrghoonetele ruumi teha. Alles on nö Prantsuse kvartal, mõned ca 100 aastased ajaloolised hooned Huangpu jõe ääres, mõned kloostrid ning aiad - ja see oli enam vähem kõik. Huvitav on komme luua nö uusvanu vaatamisväärsusi. Dalisse oli värskelt ehitatud ca paarikümnel hektaril paiknev kümnete ehitistega kloostrikompleks. Lijiangi 1996. aastal maavärinas hävinud vanalinn oli uuesti üles ehitatud ning neid näiteid vormilt uutest "mälestistest" oli teisigi. Hiinlasi sellised nüansid ei paistnud häirivat, siseturism töötas täistuuridel ja mustapealisi uudistajaid jagus igale poole.
• Hong Kongi (HK) metroo, sillad, teed, laevaliiklus ja sadamad ning Macau sillad. Nüüd olevad plaanis ehitada HK ja Macau vahele ca 40 km pikkune sild. Võtab kukalt kratsima küll mõeldes meie Saaremaa silla juba habemega loo peale...

Hiinlaste mõtlemist aitas veidi avada vestlus oma hiinlasest koolikaaslasega Hollandi päevilt. Bo töötab suure (2009. a käive 3,3 mld USD) USA firma heaks (HR VP - Asia Pacific) ning elab hästi. Tema jutust jäi mulje, et Hiina ainuke eeskuju on USA. Siiski peetakse lugu ka Saksamaast nende nende autode, seadmete ja masinate kvaliteedi tõttu. Poliitika neid väga ei eruta. Partei riigikapitalismi kurss on toonud kaasa heaolu tõusu ning pigem on neil hea meel, et suuri asju saab vajadusel nõnda kiiresti ja jõuliselt teha. Näiteks tõi ta Shanghai magnetpatjadel sõitva rongi liini ehituse lennujaamast linna, mis olevat teostatud paari aastaga.

Jäi küll mulje, et hiinlased on vägagi eurooplaste sarnased: peamiseks sooviks on hästi elada. Ja meile, eestlastele, lausa hingesugulased, kuna kummardavad nemadki raha puuslikku.

Kas siis Hiina tõusu peaks kartma? Pigem mitte, aga parafraseerides Dengi, it is too early too tell.

Moraalne loom?

Kuna Robert Wright'i "The Moral Animal" hõlmab laia evolutsioonilise psühholoogia teemaderingi moraalinormide, sõpruse, eetika ja staatuse kujunemiseni välja, siis keskendun oma ülevaates kõige intrigeerivamale teemale - inimeste käitumisele geenide edasiandmise protsessis.

Mis on armastus?
Me otsime paarilist selleks, et oma geene edasi anda. Nagu Matt Ridley oma raamatus "The Red Queen" sedastas, me oleme nende inimeste järeltulijad, kes on otsustanud järglasi saada ja seega on meis olemas sama tung (ehk samad geenid), mis reproduktiivset tegevust on utsitanud. Selle protsessi lubrikaatoriks leiutas evolutsioon romantilise armastuse. Kuna geneetiliselt on kasulik, et lapsel oleks kaks vanemat, siis on loodud võimalused mehe ja naise vahelise külgetõmbe kestmiseks kauemaks, kui minimaalselt vaja.

Asümeetrilised huvid
Kummatigi on mehe ja naise käitumine paarilise otsingutel ning edasises suhtes erinev, kuna nende huvid - va geenide edasiandmine - on erinevad. Mehed muretsevad seksuaalse truudusetuse pärast, kuna nõnda tekib risk, et nad aitavad kaasa võõraste geenide edasikandumisele ja raiskavad seega ressurssi. Naised muretsevad rohkem emotsionaalse truudusetuse pärast, kuna seeb võib viia suure vahendite kaotuseni - mehe lahkumiseni.

Potensiaalne geneetiline tasu mehele naise hülgamisel on võimalus, et ta leiab 18-aastase tüdruku, kellel on ees 25 aastat reproduktiivset perioodi. Isegi kui lapsega naine leiab uue mehe, ei saa see talle anda 25 reproduktiivset aastat. Lahkumise ähvardusel võivad mehed nö lepingu üle vaadata elik esitada naisele suuremaid nõudmisi.

Evolutsioon sarnaneb võidurelvastumisele eesmärgiga edendada geenide edasikandumist. Nõnda on meestele ja naistele kaasa antud salarelvad üksteise ületrumpamiseks. Naiste ovulatsioon on varjatud pikendamaks perioodi, mil seksi eest saab ressursse. Nõnda mehed ei tea, et geenide edasiandmise seisukohast rassivad nad enamuse ajast tühja.

Mehed ei jää võlgu. Mehe sperma hulk vahekorra ajal sõltub sellest, millal ta viimati naist nägi. Mida kauem on möödas kohtumisest, seda suurem on sperma hulk, kuna seda tõenäolisem on, et tuleb võistelda sissetungijatega.

Monogaamia on hea
1154-st uuritud mineviku ja tänapäeva ühiskonnast on 980 lubanud mehele rohkem kui ühte naist. Reeglina on pidanud mitud naist mehed, kes:
1) saavad seda endale lubada
2) kvalifitseeruvad hierarhia tõttu

Meie kultuuriruumis eeldab uue naise võtmine vana mahajätmist, millega kaasneb oma laste panemine halvemasse seisu. Mõnedes teistes kultuurides võid sa uue naise võtta, kui saad seda endale lubada, aga sa ei või vana naist maha jätta ega oma lapsi hüljata.

Monogaamne süsteem on kasulik meestele ja kahjulik naistele. Polügaamses süsteemis ei saa paljud mehed üldse naisi, samas kui naiste valikuvõimalused avarduksid, kuna paljud nende kokurendid saaksid jõukate meeste liignaisteks. Ilmselt tõsiseim argument monogaamia kasuks on see, et jätta palju mehi ilma naisteta on ohtlik ühiskonnale. Mitte abielus olev 24-35 aastane mees võib kolm korda suurema tõenäosusega mõrvata teise mehe, kui sarnases vanuses abielus mees. Kummatigi sarnleb seeriamonogaamia polügaamiale – jõukad mehed „okupeerivad“ ilusate naiste viljaka perioodi.

Avameelselt abielust
Darwini soovitused eluaegseks monogaamiaks:
1) otsusta ratsionaalselt kellegagi koos elada/abielluda
2) leia keegi, kes enamuses praktilistes asjades vastab su vajadustele
3) hakka temaga koos elama/abiellu temaga

Ise Darwin täpselt nii tegi ja paistab, et tulemus oli hea. Kestev armastus on midagi, mida inimene peab otsustama kogeda. Eluaegne monogaamia pole loomulik isegi naistele, rääkimata meestest. See nõuab tahte triumfi.

Abiellumissoovitused naistele. Ekstreemne vorm: kui tahad kuulda igavese armastuse tõotusi kuni pulmapäevani ja olla kindel, et pulmad üldse tulevad, siis ära maga oma väljavalituga enne mesinädalaid. Mees ei osta lehma, kui ta saab tasuta piima. Veidi kaasaegsem lähenemine oleks seksiga natuke oodata. Kui mees pole naisest piisavalt huvitatud, et kannatada ära mõned kuud platoonilist suhet, siis poleks teda tõenäoliselt niikuinii kauaks.

Mill uskus oma impulsside kontrollimisse. Tema nõuanne õnnetutele: istu paigal kuni see tunne möödub. Kui inimesed jäävad kokku, siis pettumuse tunne läheb aja jooksul üle. Nad veedavad oma elu koos ja kogevad sama palju õnne, kui oleksid leidnud kas üksinda või kellegi teisega koos olles, säästes ennast korduvatest kulutavatest ja edututest eksperimentidest.

Lahutusstatistika toetab Samuel Johnson’i tähelepanekut mehe otsuse kohta uuesti abielluda, et see on lootuse võit kogemuse üle.

Lapsed meie (geenide) teenistuses
Mida ilusam on tüdruk, seda suurem on tõenäosus, et ta abiellub „üles“. Mida seksuaalselt aktiivsem on tüdruk, seda väiksem on „üles“ abiellumise tõenäosus.

Vaesematele peredele on väärtuslikum tütar, kuna ilus tüdruk võib abielluda „üles“. Rikkamatele vanematele on väärtuslikum poeg, kuna mees saab kasutada jõukust ja staatust suure hulga järglaste saamiseks. Lapsed on vanematele seda kallimad, mida suurem on nende reproduktiivne potensiaal – murdeeast edasi on juba võimalik meie geenide edasikandumine. Sama loogika järgi kahaneb inimeste jaoks aja jooksul nende vanemate väärtus. Kui vanemad on juba vanad, pole nendest enam laste geenidele „kasu“. Lõpuks on vanemad lastest sama sõltuvad, kui lapsed olid alguses neist ent paraku ei hoolitse lapsed oma vanemate eest kaugeltki sarnase naudinguga, kui vanemad omal ajal laste eest.

Kõik eelnev oli siis toomaspaulilik refereering loetust. Samas teeb nende asjade teadvustamine - koos Matt Ridley „The Red Queen’ist“ kõrvataha panduga - elamise kuidagi lihtsamaks.

Kas meie hulgas on veel moraalseid loomi? Neile, kes käe püsti ajasid: koos kõigi muude tehnikatega on evolutsioon meile kaasa pakkinud peene enesepetmise võime, mille üheks eesmärgiks on ... petta paremini ja veenvamalt teisi.

Da Vinci kood

Kõigepealt pean ma tunnistama, et ei ole seda raamatut läbi lugenud, vaid ainult väga põgusalt sirvinud. Sisuliselt ei paku see teos mulle huvi, aga ma olen sageli mõtisklenud selle üle, (1) miks leidub nii palju haritud ja intelligentseid inimesi, kes Dan Browni esitatud teooriaid usuvad ja (2) kuidas saaks neile kõige lühemalt, lihtsamalt ja üldisemalt seletada, miks "Da Vinci kood," ja kõik teised taolised vandenõuteooriad,  ei ole tõsiseltvõetavad.



G. C. Lichtenberg on ironiseerinud, et kaasaegse hariduse suurim saavutus on inimeste võime arvustada teoseid, mida nad ise lugenud ei ole. Kummatigi tundub mulle, et selles ütluses on terake tõtt ka ilma igasuguse irooniata.

Näiteks kui sulle pakutakse lugeda raamatut, kus esitatakse igavese jõumasina projekt, siis piisab füüsika tundmisest gümnaasiumi tasemel mõistmaks, et tegemist on naeruväärse teosega, mis ei vääri süvenemist. Selle mõistmiseks ei ole vaja seda raamatut kaanest kaaneni läbi lugeda, pole vaja uurida üksikasjalikult igat seal esitatud skeemi ja valemit, pole vaja ise teada ühtki nüüdisaegse füüsika keerulist võrrandit, vaid piisab ainult füüsikaliste põhikontseptsioonide mõistmisest.

Just täpselt samamoodi ei pea olema ajaloolis-kriitilise piibliuurimise asjatundja, et Dan Browni "trikid" juba tema teoste põgusal sirvimisel läbi näha. Selleks ei ole vaja teada midagi "kahe allika teooriast", vormiloost, redaktsiooniloost ja muust taolisest, piisab ainult ajaloouurimise põhimõtete mõistmisest.

Võib-olla saab seda kõige lihtsamalt ja üldisemalt seletada matemaatilise analoogia kaudu.

Võtame näiteks arvu 8 ja küsime, milliste arvude liitmise ja lahutamise tulemusel see on saadud?

4+4=8

Kas see on korrektne? Jah, muidugi! Niisiis kaheksa on saadud kahe nelja liitmisel? Aga ...

1+2+2+3=8

Jälle korrektne! Aga ...

1+2+6+8-2+4-9-8+6=8

Ja jälle korrektne! Aga milline on neist siis see õige vastus?

Nüüd te küsite pahaselt, miks ma lolli mängin. Te ütlete, et niimoodi esitatud ülesandele ei ole ühest lahendust. Me saame tehtele leida ühe õige vastuse, aga me ei saa vastusele leida üht õiget tehet, kuna täiesti erinevad õiged tehted võivad anda sama vastuse.

Aga just samamoodi, lahendades ülesandeid "valepidi", lollitab meid ka Dan Brown. Ta toob välja terve rea "fakte", mis on kooskõlas teooriaga, et Jeesusel ja Maarja Magdaleenal oli armusuhe. Paljud on näinud vaeva sellega, et neid tema "fakte" ümber lükata. Ilmselt väga paljud neist ongi kahtlase väärtusega. Aga see pole minu arvates üldse oluline. Isegi kui need faktid oleksid kõik õiged, ei tulene sellest sugugi, et tema teooria on õige.

Võtame näiteks tema kõige kuulsama väite, et Leonardo da Vinci maalil "Püha õhtusöömaaeg" näeb üks Jeesuse jüngritest välja üsna naiselik. Sellega võib ju nõustuda. Aga väita nüüd, et selle taga on Jeesuse ja Maarja armusuhe, on sisuliselt täpselt sama, mis väita, et 8 on saadud tehtest 1+2+6+8-2+4-9-8+6

Mõlemal juhul ei saa kuhugi näpuga näidata, et siin on tehtud jäme loogiline viga. Tõepoolest, selle tehte vastus on 8. Ja tõepoolest, kui Jeesusel ja Maarja Magdaleenal oleks olnud armusuhe, siis sobiks see hästi kokku sellega, et üks figuur da Vinci maalil näeb välja üsna naiselik. Aga see, et teoorias puuduvad loogilised vastuolud, ei tähenda, et see teooria on vastavuses tegelikkusega? Nii nagu arvu 8 saamiseks võib kombineerida lõputult erinevaid korrektseid tehteid, niisamuti võib välja mõelda erinevaid loogiliste vastuoludeta teooriaid, mis seletavad, miks da Vinci maal näeb välja just niisugune. (Fantaasiavaese inimesena eelistan ma ise seisukohta, et ainult maali praegune lagunemisaste võimaldab eelarvamuslikul vaatlejal näha evangelist Johanneses naisfiguuri.)

Oluline on aru saada, et niimoodi esitatud ülesandele ei olegi ühest lahendust. Nii nagu erinevad arvud võivad anda sama summa, nii võivad ka täiesti erinevad ajaloosündmused anda ühe ja sama lõpptulemuse.

Kui me tahame teada, milline oli ajalooline Jeesus, mida ta rääkis, mida ta tegi, milline oli tema suhe Maarja Magdaleenaga, siis peame me alustama ülesande lahendamist õigest otsast, st me peame kõigepealt küsima, millised allikad Jeesuse kohta on ajalooliselt usaldusväärsed. Me peame leidma meetodi, kuidas allikate usaldusväärsust hinnata. Aga see on nüüd juba hoopis teine lugu, millel pole Dan Browni fantaasiatega midagi pistmist.

Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939-1940

Kahtlemata on 1939-1940 aastate sündmused Eestis väga emotsionaalne teema. Ka mind pole see ükskõikseks jätnud ja ehk alles nüüd, 30-ndate eluaastate lõpus, suudan asju rahulikumalt vaadata. Eks seegi raamat sai kätte võetud pigem otsimaks vastust küsimusele, et miks siis nii läks ja vähem huvist kindrali isiku vastu. Ehkki neid kahte asja muidugi lahutada ei saa ja seda eriti pärast 1934. aasta riigipööret ja Pätsi-Laidoneri diktatuuri kehtestamist.

Mis mees see Laidoner siis oli? Tundub, et andekas, julge ja pealehakkaja. Tal oli kindralstaabi akadeemia haridus ja töökogemus läänerinde luureülema asetäitjana, mis võimaldas tal saada Ajutise Valitsuse poolt loodud Eesti rahvusdiviisi ülemaks 1917. aastal. Vabadussõja puhkedes oli ta nõnda loogiline valik sõjavägede ülemjuhataja kohale. Ilmsesti oli tal suur panus võidu sepistamisse Vabadussõjas. Hannes Walter on seisukohal, et Laidoneri initsiatiivi haarav strateegia oli täiesti ebatüüpiline väikeriikidele. "Laidoner oli maailmariigi ohvitser ja kuigi ta toimis väikeriigi ülemjuhatajana, mõtles ta suurriikide kategooriatega."

Pärast sõda tuli riigi ülesehitamine ja 20-ndate aastate alguses ka vist paratamatult krabamise aeg. Need, kes olid pumba juures, püüdsid teenida palju pappi ja ruttu. Kummatigi kuulusid sinna ringi ka Päts ja Laidoner, kes olid seotud nii Harju Panga pankrotiga kui ka mitmete Eesti Pangast saadud laenudega, mida kunagi tagasi ei makstud.

Suhteline vaesus on kahe teraga mõõk. Ühelt poolt utsitab see edasi püüdma ja pingutama, aga soodsas olukorras ei löö elujärje parandaja risti ette ning võib ka vanakuradi vanaema tantsule paluda. Nii et osaliselt olid Pätsi ja Laidoneri hämarad rahaasjad seotud ilmselt sellega, et nad pidasid ennast teenimatult "kergeteks" ning tahtsid kärmelt palju pappi kokku lükata. Ma kardan, et ka täna on suhtelise vaesuse tunne arvestatav poliitiline risk, kuna see võib mõned inimesed lihtsalt ostetavateks-müüdavateks muuta.

Eks ka 1934. aasta riigipööre anna märku tandemi tänavatarkusest, pealehakkamisest ja oskusest nina tuules hoida. Kui pärast nö vapside põhiseaduse vastuvõtmist tekkis soodne olukord, siis haaras Päts Laidoneri abiga võimu ja ega pärast polnud kummalgi erilist isu sellest loobuda. Diktatuur tasalülitas demokraatia ja suukorvistas ajakirjanduse. Suuri otsuseid hakkasid tegema kaks meest.

Turtola spekuleerib, et Päts ja Laidoner võtsid suuna Venemaale juba 1938. aastal. Sündmuste arenedes ja eriti pärast Molotov-Ribbentrop'i pakti sõlmist jäi lihtsalt öeldes kaks valikut: kas kaitsta ennast Nõukogude Liidu vastu relvaga või Vene soovidele vastu tulla. Turtola väidab, et otsus mitte relvi haarata oli selleks ajaks sisuliselt tehtud ning edasi püüti N. Liiduga võimalikult head diili teha. Tõneäoliselt oli Eestil vaatamata liitlaste puudumisele suhteliselt head võimalused vastu hakata. Vabadussõja vaim oli ehk veel alles, sõjaaja vägi koos kaitseliiduga ulatus ca 150 000 meheni, varustus ning kaitserajatised olid rahuldavad. Laidoner ise oli igal võimalusel enne baaside lepingut rõhutanud, et vaenlasele astutakse vastu ning et võitluseta ei anta ära jalatäitki maad. Lõpuks olid ju tuhanded sõjaväelased ca 20 aastat palka saanud, selle nimel õppinud ja tööd teinud, et vajalikul hetkel valmis olla ja oma maad kaitsta. Seda võimalust neile ei antud, sest otsuse sõjaväelaste ja kogu eesti rahva eest tegid ära kaks meest: Päts ja Laidoner. Süsteemi nõrkus avalduski selles, et riigi saatust puudutavad küsimused ei tulnud arutusele ei parlamendis ega muus laiemas koosluses.

Kindlasti pole Turtola raamat kogu tõde, aga see on kõrvaltvaataja kainestav ja rahvuslikest emotsioonidest pimestamata arvamus. Turtola enda positsioonis pole kahtlust: demokraatia likvideerinud Päts ja Laidoner ei olnud 1939. aastal oma ülesannete kõrgusel ning nende viga läks kalliks maksma neile endile ja kogu eesti rahvale.

Selge on see, et jõudu kummardava Venemaa juhid ei suhtu lugupidamisega end kord allaheitnud riiki. Nõnda mõjutavad toonased sündmused Eesti-Vene suhete vormumist ka täna.

Kas Päts ja Laidoner tegid 1939. aastal õige otsuse? Vastamaks küsimusele enda jaoks, tuleb vist esmalt küsida: kas mina oleksin valmis relv käes oma maad ülekaaluka vaenlase vastu kaitsma? Annaks Jumal, et me seda kunagi teada ei saaks.