Sunday, January 31, 2010

Da Vinci kood

Kõigepealt pean ma tunnistama, et ei ole seda raamatut läbi lugenud, vaid ainult väga põgusalt sirvinud. Sisuliselt ei paku see teos mulle huvi, aga ma olen sageli mõtisklenud selle üle, (1) miks leidub nii palju haritud ja intelligentseid inimesi, kes Dan Browni esitatud teooriaid usuvad ja (2) kuidas saaks neile kõige lühemalt, lihtsamalt ja üldisemalt seletada, miks "Da Vinci kood," ja kõik teised taolised vandenõuteooriad,  ei ole tõsiseltvõetavad.



G. C. Lichtenberg on ironiseerinud, et kaasaegse hariduse suurim saavutus on inimeste võime arvustada teoseid, mida nad ise lugenud ei ole. Kummatigi tundub mulle, et selles ütluses on terake tõtt ka ilma igasuguse irooniata.

Näiteks kui sulle pakutakse lugeda raamatut, kus esitatakse igavese jõumasina projekt, siis piisab füüsika tundmisest gümnaasiumi tasemel mõistmaks, et tegemist on naeruväärse teosega, mis ei vääri süvenemist. Selle mõistmiseks ei ole vaja seda raamatut kaanest kaaneni läbi lugeda, pole vaja uurida üksikasjalikult igat seal esitatud skeemi ja valemit, pole vaja ise teada ühtki nüüdisaegse füüsika keerulist võrrandit, vaid piisab ainult füüsikaliste põhikontseptsioonide mõistmisest.

Just täpselt samamoodi ei pea olema ajaloolis-kriitilise piibliuurimise asjatundja, et Dan Browni "trikid" juba tema teoste põgusal sirvimisel läbi näha. Selleks ei ole vaja teada midagi "kahe allika teooriast", vormiloost, redaktsiooniloost ja muust taolisest, piisab ainult ajaloouurimise põhimõtete mõistmisest.

Võib-olla saab seda kõige lihtsamalt ja üldisemalt seletada matemaatilise analoogia kaudu.

Võtame näiteks arvu 8 ja küsime, milliste arvude liitmise ja lahutamise tulemusel see on saadud?

4+4=8

Kas see on korrektne? Jah, muidugi! Niisiis kaheksa on saadud kahe nelja liitmisel? Aga ...

1+2+2+3=8

Jälle korrektne! Aga ...

1+2+6+8-2+4-9-8+6=8

Ja jälle korrektne! Aga milline on neist siis see õige vastus?

Nüüd te küsite pahaselt, miks ma lolli mängin. Te ütlete, et niimoodi esitatud ülesandele ei ole ühest lahendust. Me saame tehtele leida ühe õige vastuse, aga me ei saa vastusele leida üht õiget tehet, kuna täiesti erinevad õiged tehted võivad anda sama vastuse.

Aga just samamoodi, lahendades ülesandeid "valepidi", lollitab meid ka Dan Brown. Ta toob välja terve rea "fakte", mis on kooskõlas teooriaga, et Jeesusel ja Maarja Magdaleenal oli armusuhe. Paljud on näinud vaeva sellega, et neid tema "fakte" ümber lükata. Ilmselt väga paljud neist ongi kahtlase väärtusega. Aga see pole minu arvates üldse oluline. Isegi kui need faktid oleksid kõik õiged, ei tulene sellest sugugi, et tema teooria on õige.

Võtame näiteks tema kõige kuulsama väite, et Leonardo da Vinci maalil "Püha õhtusöömaaeg" näeb üks Jeesuse jüngritest välja üsna naiselik. Sellega võib ju nõustuda. Aga väita nüüd, et selle taga on Jeesuse ja Maarja armusuhe, on sisuliselt täpselt sama, mis väita, et 8 on saadud tehtest 1+2+6+8-2+4-9-8+6

Mõlemal juhul ei saa kuhugi näpuga näidata, et siin on tehtud jäme loogiline viga. Tõepoolest, selle tehte vastus on 8. Ja tõepoolest, kui Jeesusel ja Maarja Magdaleenal oleks olnud armusuhe, siis sobiks see hästi kokku sellega, et üks figuur da Vinci maalil näeb välja üsna naiselik. Aga see, et teoorias puuduvad loogilised vastuolud, ei tähenda, et see teooria on vastavuses tegelikkusega? Nii nagu arvu 8 saamiseks võib kombineerida lõputult erinevaid korrektseid tehteid, niisamuti võib välja mõelda erinevaid loogiliste vastuoludeta teooriaid, mis seletavad, miks da Vinci maal näeb välja just niisugune. (Fantaasiavaese inimesena eelistan ma ise seisukohta, et ainult maali praegune lagunemisaste võimaldab eelarvamuslikul vaatlejal näha evangelist Johanneses naisfiguuri.)

Oluline on aru saada, et niimoodi esitatud ülesandele ei olegi ühest lahendust. Nii nagu erinevad arvud võivad anda sama summa, nii võivad ka täiesti erinevad ajaloosündmused anda ühe ja sama lõpptulemuse.

Kui me tahame teada, milline oli ajalooline Jeesus, mida ta rääkis, mida ta tegi, milline oli tema suhe Maarja Magdaleenaga, siis peame me alustama ülesande lahendamist õigest otsast, st me peame kõigepealt küsima, millised allikad Jeesuse kohta on ajalooliselt usaldusväärsed. Me peame leidma meetodi, kuidas allikate usaldusväärsust hinnata. Aga see on nüüd juba hoopis teine lugu, millel pole Dan Browni fantaasiatega midagi pistmist.

2 comments:

  1. Ma pole ka Dan Brown'i lugenud, minu jaoks on sadu ja kardetavasti tuhandeid huvitavamaid raamatuid. Äkki on Brown'i fenomen selles, et ta on hea meelelahutaja stiilis Ludlum või hästi tehtud Hollywood'i film? Kindlasti on ühiskonnas teatud hulk inimesi, kes usuvad igasugu vandenõuteooriaid - ja kes teab, võib-olla on ka üks sajandik neist õiged - aga kvaliteetset meelelahutustoodet saab ju nautida ka ilma stoorit uskumata.

    ReplyDelete
  2. Brown on kahtlemata andekas meelelahutaja, kelle teoste nautimises ei ole midagi häbiväärset. Aga näiteks kui Dumas tunnistas avalikult, et ajalugu on kõigest nael, mille otsa ta riputab oma loo, siis Brown ei ole minu teada kunagi seda tunnistanud, vaid on alati üritanud jätta muljet, et tema teosed on ajalooliselt tõsiseltvõetavad. Kindlasti on palju selliseid lugejaid, kes naudivad Browni teoseid ainult kui head meelelahutust. Aga ei saa ju ka eitada, et tema teosed eristuvad just nimelt selle poolest, et väga suur hulk tema fänne tõepoolest usub tema teooriad (eks see ole ka põhjus, miks ta ei taha otsesõnu tunnistada, et on eelkõige meelelahutaja). Kuid vist on tõetera ka selles, et minu suhtumine on veidi vanamoodne. Ma näen kõike liiga must-valgelt. Moodsat lugejat võib-olla ajalooline tõde üldse ei huvitagi, ja kui ta Browni teooriad usub, siis on see usk ise juba osa meelelahutusest: ta paneb ennast uskuma, et saada teosest suuremat elamust.

    ReplyDelete