Üksik ja üldine

Arutledes ja vaieldes ühiskondlikel teemadel eksivad inimesed sageli sellega, et ajavad segi üksiku ja üldise.

Kui mõni vabrikutööline kaebleb, miks saab tema oma nüristava töö eest kümneid kordi vähem palka kui advokaat, siis vastatakse talle enamasti nii: kes sul keelas ülikooli minna, et ka ise juristiks õppida. See on täiesti õigustatud ja tabav vastus igale üksikule vabrikutöölisele, kes taolise küsimuse esitab, aga kui seda vastust üldistada, kui samamoodi vastata kõigile vabrikutöölistele korraga, on see üdini ekslik. Sest ühiskond, kus kõik vabrikutöölised hakkavad juristideks, lihtsalt ei toimi! Seega üldisest ühiskondlikust vaatepunktist ei saa me vabrikutöölistele niimoodi vastata!

Majanduskriisi ajal rääkisid ettevõtjad ja parempoolsed poliitikud sageli sellest, et töötajate koondamine tuleb võimalikult lihtsaks teha, et vältida firmade pankrotistumist. Oluline on, ütlesid nad, et ettevõtted elaksid kriisi üle ja saaksid hiljem, kui nõudlus jälle kasvama hakkab, taas inimestele töökohti pakkuda. See on väga mõistlik plaan ühe konkreetse firma ja selle töötajate jaoks, aga katastroofiliste tagajärgedega eksimus,  kui seda üldistatakse kogu ühiskonnale. Sest kui kõik ettevõtted koondavad oma töötajad, siis ei saa ju nõudlus mitte kuidagi kasvama hakata, siis on tagajärjeks totaalne majanduslik krahh.

Imelik, et nii lihtsast asjast on nii raske aru saada! Kui üks väike tüdruk unistab maailmast, kus kõik inimesed on rikkad ja õnnelikud ja elavad suurtes lossides ja neil on palju teenijaid ... siis katkestame me teda kohe muiates: "Aga kes on siis need teenijad?" Ometi on see täpselt seesama üksiku ja üldise segiajamine, milles me ise nii sageli eksime.

Kui me seisame moraalse valiku ees, kipume me alati mõtlema üksikule, sellele, mida MINA peaks tegema. Ma arvan, et targem oleks rohkem mõelda üldisele, sellele, mida MEIE peame tegema.