Kreeklaste kaitseks

Presidendist alustades ja anonüümse netikommentaatoriga lõpetades, meil on kõik ühel meelel selles, et kreeklased on laisk, saamatu, vastutustundetu ja ärahellitatud rahvas, kes on aastaid elanud laenuraha arvel üle oma võimete ja kelle nahaalsuse peavad nüüd teised rahvad kinni maksma. Mina, vastupidi, tahaksin Byroni kombel soetada endale purjeka ja seilata Kreekasse, et võtta osa kreeklaste ülestõusust Ateena tänavatel. 

Need, kes täna Kreekat valjult hukka mõistavad, on langenud ühe levinud eksituse ohvriks, mis inimmõtet pidevalt varitseb, ja nimelt, nad ajavad segi üksiku ja üldise (selle eksituse kohta olen ma pikemalt kirjutanud siin). Kes vaatab Kreekat firmajuhi pilguga kui üht ettevõtet teiste seas, saab muidugi ainult tõdeda, et seda firmat on ebamõistlikult juhitud. Ent see, mis on väga mõistlik käitumine ühe konkreetse firma ja selle töötajate jaoks, võib olla suurim rumalus ja ebaõiglus, kui seda üldistatakse kogu ühiskonnale.

Kreekast räägitakse otsekui oleks jutt ühest laisast joodikust, kes on oma töökatelt ja kokkuhoidlikelt naabritelt raha laenanud ja selle siis maha prassinud. Kes on need töökad ja kokkuhoidlikud naabrid? Seitse venda Soomest? Ja ometi loeme me, et juba lähiaastatel ületab Soome riigivõla tase 60 protsendi piiri SKPst. Miski on mäda kogu selles loos! Mida see tähendab, et kõik riigid on võlgu? Kes siis õigupoolest kellele võlgu on? Peatame korraks kogu selle keerulise rahandussüsteemi. Peatame korraks kõik need börsid, pangad, aktsiad ja fondid. Unustame korraks ära kogu selle virtuaalse raha, mis paisub usust ja haihtub koos paanikaga. Lõppude lõpuks on kogu selle keerulise süsteemi algosadeks ikkagi inimesed. Inimesed, kes nälgivad, ja inimesed, kes loobivad toitu prügikasti, inimesed, kes elavad hurtsikutes, ja inimesed, kes elavad lossides, inimesed, kes kõnnivad jala, ja inimesed, kes lendavad eralennukitega... ja kõik vahepealsed. Peatame maailma ja fikseerime kõigi inimeste varanduse. Ja nüüd maksame ära kõik maailma võlad. Kust kuhu tuleb nüüd varandust vedada? Ma olen üsna kindel, et sellise tasaarveldamise tulemusel saaksid kõikides riikides rikkad veel rikkamateks ja vaesed jääksid veel vaesemateks. See tähendab, et riigivõlad ei ole oma olemuselt laiskade ja pillavate võlad kokkuhoidlike ja töökate ees, vaid vaesemate võlad rikkamate ees. Need võlad tulevad laenudest, mida rikkamad peavad vaesematele andma, et majandus üldse toimiks. Ja majandus toimiks veel paremini, kui rikkad laenaksid vaestele veel rohkem. Ja lõpuks, kuna rikkad pole rikkad mitte sellepärast, et nad on vaestest töökamad ja kokkuhoidlikumad, vaid lihtsalt sellepärast, et nad on organisaatoritena rahale lähemal, ei pea raha sellist liikumist nimetama võlaks, vaid igati õiglaseks ja kõigile kasulikuks elukorralduseks.

Elu pärast surma

Schopenhauer on öelnud, et kui mõni asiaat küsiks temalt, mis koht see Euroopa õigupoolest on, siis oleks ta sunnitud vastama, et Euroopa on see koht maailmas, kus valitseb pöörane pettekujutlus, et inimese eksistents algab sünniga ja lõpeb surmaga. Ma olen nõus, et tegemist on pöörase pettekujutlusega, aga mulle tundub, et see on ikkagi nii pöörane, et isegi eurooplased ei ole võimelised sellesse järjekindlalt uskuma.

Kui sureb keegi lähedastest, kahetsevad inimesed sageli, et midagi olulist jäi ütlemata. Näete, sellel naisel seal suri ema ja nüüd piinab teda teadmine, et ta mitte kunagi oma emale lihtsate ja selgete sõnadega ei öelnud, kui väga ta teda armastas.  Ja see murtud mees seal, temal suri isa, kes õpetas talle rohkem kui kõik koolid kokku, ja ometi ei leidnud ta kunagi õigeid sõnu, millega oma tänu väljendada. Ja seal, milline kohutav lugu, see naine suri just veidi enne seda, kui saabus uskumatu rõõmusõnum, et tema poeg, keda peeti ammu surnuks, on tegelikult elus.

See on üldlevinud suhtumine. Aga kas te olete mõelnud, kui ebaloogiline on selline suhtumine inimeste poolt, kes ei usu elusse pärast surma. See on ju sama, kui te kahetseksite, et teil ei õnnestunud laadida oma kõige ilusamaid pilte arvutisse vahetult enne seda, kui arvuti kõvaketas katki läks. Tõesti, soov öelda midagi tähtsat surevale inimesele on niisama absurdne kui soov laadida tähtsaid faile arvutisse, mis läheb hävitamisele. See on täiesti arutu.... juhul, kui usutakse, et surres inimene täielikult hävineb. Ja ometi tundub see meile täiesti mõistlik ja loomulik... mis näitab, et tegelikult me ei suuda seda uskuda, et surm on inimese lõpp.

Isegi need, kes laboratooriumites ja loengusaalides propageerivad ägedalt teaduslikku maailmavaadet, reedavad oma käitumisega, et nad suhtuvad surma kui "lahkumisse". Ja lahkujale, loomulikult, on igati mõistlik kaasa anda veel viimased sõnumid ja teadmised, sest tal võib neid veel vaja minna ... seal, kuhu ta lahkub.

Samasugune ja sama

Kõigi elulooraamatutega on üks ja sama häda. Raske on mõista, miks inimesed arvavad, et nende elu on nii eriline, et sellest tuleb kõigile kirjutada. Samas, kui raamatus on vähemalt üks mõte, mis paneb sind millegi üle tõsiselt järele mõtlema, on minu arust tegemist hea raamatuga. Axel Munthe "San Michele raamatust" ma leidsin ühe sellise mõtte.

Munthe räägib sellest, kui väga ta oma koera armastas. Ta kirjutab: "Ah! Koera elu on nii lühike ega leidu küll vaevalt kedagi meie hulgast, kes pole leinanud sellist kaotatud sõpra. Esimene aje ja esimene sõna on, kui ta parki puu alla puhkama asetatakse, et ei iialgi, iialgi taheta enam mõnd teist koera; ei ükski teine koer või teda kunagi asendada, ükski teine koer ei saa olla seda, mis oli tema. See on aga eksitus. See pole koer, keda me armastame, vaid koerad."

Aga kas pole täpselt samamoodi ka inimestega? See pole inimene, keda me armastame, vaid inimesed!

Meestel on seda lihtsam mõista. Sest üldjuhul pole see naine, keda mees armastab, vaid naised. Väga sageli on nii, et kui mees ja naine lahutavad pika kooselu, jääb naine veel kauaks üksikuks, et suhte purunemisest toibuda, samas kui mees on juba nädala pärast valmis uue naise majja tooma.  Naised panevad selle mehe tundetuse ja seksihimu arvele. Aga võib-olla on just siin mehel peenem ja sügavam tunnetus. Mees tajub õigesti, et see pole inimene, keda me armastame, vaid inimesed.

Naisel on seda ilmselt raske mõista just emana. Jah, ütleb naine, kõik lapsed on armsad, aga see pole võrreldav sellega, mida ma tunnen oma lapse vastu. Naise arust on niisiis määrav samasus, mitte samasugusus. Ma kardan, et naine eksib siin! Samasust ei olegi üldse võimalik armastada, armastada saab ainult samasugusust. Ei saa armastada olendit, hinge ... saab armastada ainult selle olendi omadusi, hinge omadusi.

...

Ühel päeval ilmutas Jumal end Naisele ja ütles: "Täna öösel ma vahetan sinu lapse teise lapse vastu, kes on igas mõttes täpselt samasugune nagu see laps, kelle ma sult ära võtan. Tema keha on täpselt samasugune, tema iseloom on täpselt samasugune, tema mälu on täpselt samasugune. Mitte keegi ei ole võimeline neil vahet tegema, ka sina mitte.  Kas minu kavatsus häirib sind?"

"See kohutab mind," vastas Naine. "Olgugi samasugune, see ei ole seesama laps, keda ma olen endas ootusärevalt kandnud, kelle ma olen valuga sünnitanud, keda ma olen rinnaga toitnud, kelle haigevoodi kõrval ma olen murelikult terve öö üleval istunud, kelle rõõmule ja kurbusele ma olen kogu hingest kaasa elanud. Isegi kui ma ei suuda neil vahet teha; see ei ole ikkagi sama laps, minu laps. Kui ma kallistan teada, siis ei tunne mu puudutust enam seesama hing, vaid üks teine. Kui ma räägin temaga, siis ei kuule mu häält seesama hing, vaid üks teine. Ma jään alati taga igatsema oma päris last. Iial, iial ei suuda ma teist last armastada samamoodi."

"Kallis naine," ütles Jumal. "Ma pean sulle midagi üles tunnistama. Juba alates ajast, mil sa alles last kandsid, olengi ma igal ööl andnud sulle uue, kes oli igas mõttes täpselt samasugune selle lapsega, kelle ma sult ära võtsin. Nii on see toimunud kõik need aastad, igal öösel. Ja ometi sa ju armastad ... oma last!"

Üksik ja üldine

Arutledes ja vaieldes ühiskondlikel teemadel eksivad inimesed sageli sellega, et ajavad segi üksiku ja üldise.

Kui mõni vabrikutööline kaebleb, miks saab tema oma nüristava töö eest kümneid kordi vähem palka kui advokaat, siis vastatakse talle enamasti nii: kes sul keelas ülikooli minna, et ka ise juristiks õppida. See on täiesti õigustatud ja tabav vastus igale üksikule vabrikutöölisele, kes taolise küsimuse esitab, aga kui seda vastust üldistada, kui samamoodi vastata kõigile vabrikutöölistele korraga, on see üdini ekslik. Sest ühiskond, kus kõik vabrikutöölised hakkavad juristideks, lihtsalt ei toimi! Seega üldisest ühiskondlikust vaatepunktist ei saa me vabrikutöölistele niimoodi vastata!

Majanduskriisi ajal rääkisid ettevõtjad ja parempoolsed poliitikud sageli sellest, et töötajate koondamine tuleb võimalikult lihtsaks teha, et vältida firmade pankrotistumist. Oluline on, ütlesid nad, et ettevõtted elaksid kriisi üle ja saaksid hiljem, kui nõudlus jälle kasvama hakkab, taas inimestele töökohti pakkuda. See on väga mõistlik plaan ühe konkreetse firma ja selle töötajate jaoks, aga katastroofiliste tagajärgedega eksimus,  kui seda üldistatakse kogu ühiskonnale. Sest kui kõik ettevõtted koondavad oma töötajad, siis ei saa ju nõudlus mitte kuidagi kasvama hakata, siis on tagajärjeks totaalne majanduslik krahh.

Imelik, et nii lihtsast asjast on nii raske aru saada! Kui üks väike tüdruk unistab maailmast, kus kõik inimesed on rikkad ja õnnelikud ja elavad suurtes lossides ja neil on palju teenijaid ... siis katkestame me teda kohe muiates: "Aga kes on siis need teenijad?" Ometi on see täpselt seesama üksiku ja üldise segiajamine, milles me ise nii sageli eksime.

Kui me seisame moraalse valiku ees, kipume me alati mõtlema üksikule, sellele, mida MINA peaks tegema. Ma arvan, et targem oleks rohkem mõelda üldisele, sellele, mida MEIE peame tegema.

Maias rätsep ja edev pagar

Tuleb tunnistada, et mul on väga raske nõustuda sellega, mida meil majanduskriisi olemusest ja põhjustest räägitakse. Ja ehkki ma inimlikust enesearmastusest sooviksin arvata, et eksivad kõik teised, ütleb mõistus, et see peab olema ikka vastupidi - eksin just mina.

Kuidas ma siis eksiteele satun?

Oma igapäevast leiba teenin ma programmeerijana. Keerulist tarkvara arendades tuleb aeg-ajalt ette olukordi, kus süsteemis ilmneb viga, mille puhul on väga rakse aru saada, mis seda põhjustab. Sellises olukorras on mõistlik mitte teha oletusi, vaid läheneda süstemaatiliselt: lülitada ajutiselt tarkvarast välja kõik komplitseeritud funktsionaalsus, nii et järgi jääb ainult programmi tuum; testida, kas viga ilmneb juba selles tuumas või mitte; kui tuumas viga ei ilmne, siis võib hakata samm-sammult funktsionaalsust juurde tooma, korrates igal sammul sama testi, et kindlaks teha, kust täpselt viga sisse tuleb.

Kui ma üritan mõista majanduskriisi olemust, siis kasutan ma põhimõtteliselt sama lähenemist. Tänapäeva majandus tervikuna on liiga keeruline. Kõigepealt tuleb seda nii palju kui võimalik lihtsustada, jättes alles ainult kapitalistliku majandusmudeli tuuma. Seejärel tuleb (mõtteeksperimendi kaudu) testida, kas kriis tekib juba selles tuumas. Alles siis, kui on selge, et tuumas viga ei ole, võib hakata järk-järgult mudelit komplitseerima, korrates igal sammul testi, et mõista, kust viga süsteemi tuleb.

...

Elasid kord õnnelikult ühes külas edev pagar ja maias rätsep. Kõik, mis pagar saiade küpsetamisega teenis, kulutas ta rätsepalt uute riiete ostmiseks. Rätsep aga oli pagari küpsetatud saiakestest lausa sõltuvuses ja kulutas nende peale kogu oma teenistuse.

Ühel õhtul tuli pagaril aga uudne mõte. Mis oleks, kui ma ei kulutaks pidevalt nii palju raha riiete peale, vaid ostaksin hoopis uued ahjud ja rohkem jahu. Siis saaksin küpsetada palju rohkem saiu, saaksin rikkamaks ja võiksin rätsepalt lõpuks veel palju rohkem ja uhkemaid riideid tellida kui praegu.

Samal ajal oli küla teises servas ka rätsep sügavasse mõttesse vajunud. Suure osa sellest, mis ma teenin, kulutan ma kohe saiakeste peale? Mis oleks, kui ma selle raha eest ostaksin hoopis paremad masinad ja rohkem riiet. Siis saaksin õmmelda palju rohkem rõivaid, saaksin rikkamaks ja võiksin lõpuks veel palju rohkem ja maitsvamaid saiu osta.

Mõeldud, tehtud.

Pagar kulutas vähem ja tootis rohkem ... aga rikkamaks ei saanud. Vastupidi, ta oli nüüd väsinud, tüdinud ja tema rõivad, mida ta üle kõige armastas, olid räbaldunud. Kõik tema restid olid kuhjaga saiu täis, aga neid ei ostetud enam. Maias rätsep oli kuhugi kadunud.

Rätsep ei kulutanud enam raha saiakeste peale, vaid aina õmbles ja õmbles. Aga rikkust ei tulnud. Tema riiulid olid küll riiete raskuse all lookas, aga ta ise oli nõrk ja nälginud. Sest tema riideid ei ostetud enam. Edev pagar oli kuhugi kadunud.

Oh häda, oh õnnetust!  Külas oli puhkenud majanduskriis.

...

Mis on sel naiivsel muinasjutul pistmist kaasaegse majanduse ülimalt keerulise dünaamikaga? Naerge pealegi minu üle, aga ma tõesti usun, et see "muinasjutt" kajastab kapitalistliku majandusmudeli tuuma ja selgitab, miks kriisid tekivad.

Kriisid tekivad seepärast, et neil, kes teevad tööd, ei lubata piisavalt nautida selle töö vilju,  töötajad ei saa õiglast tasu (ma saan aru küll, kui sobimatult kõlab väljend "õiglane tasu" vaba turumajanduse teoorias, aga teisiti ei saa seda öelda).

Lugu edevast pagarist ja maiast rätsepast on muidugi ülim lihtsustus. Nad on tööandjad ja töövõtjad ühes isikus. Nad on teineteise kliendid. Aga kui me nüüd hakkame seda mudelit samm-sammult komplitseerima, hakkame seda järk-järgult muutma tegeliku olukorraga sarnasemaks, siis näeme, et kriisi tuum jääb ikka samaks.

Näiteks me võime tuua sisse uue tegelase, ahne pankuri. See pankur võib kriisi edasi lükata sellega, et ta annab rätsepale ja pagarile, kes on kõik oma raha investeerinud tootmise laiendamisse, ajutiselt tarbimislaenu, tänu millele küla "majanduselu" seni veel hoogsalt edasi areneb, kuni saabub aeg laenu tagasi maksta. Või teisiti, pankur võib muuta kriisi eriti dramaatiliseks, andes laenu nimelt tootmise laiendamiseks ja küsides selle äkki kõik korraga tagasi, kui ta näeb, et asi jookseb ummikusse, kuna rätsep ei luba endale maiustusi ja pagar ei luba endale uusi rõivaid.

Muidugi ei ole ahne pankur eriti sümpaatne tegelane, aga kindlasti ei saa teda kriisi põhjustamises süüdistada. Süüdi on ikka maias rätsep ja edev pagar ise. Süüdi on tööandjate ahnus, soovimatus maksta õiglast tasu, soov elada teistest paremini.

...

Täiendatud 21.08.2011

Tuleb tunnistada, et viimasel ajal on hakanud ajakirjanduses ilmuma arvamusi, millest ka mina juba aru saan. Näiteks "USA teadlane: Karl Marxil oli kapitalismi osas õigus" või "Buffett USA poliitikutele: tõstke minu ja mu sõprade makse" või "Rikkad prantslased paluvad end maksustada"