Tulude ümberjagamisest

Ma olen nõus seisukohaga, et jõukus ei peitu tulude ümberjagamises. Veelgi enam, ma arvan, et tulude ümberjagamine on majanduskriiside algpõhjus. Aga mulle tundub, et inimesed, kes seda seisukohta tuliselt pooldavad, ei saa päriselt aru, mis on tulude ümberjagamine ja kuidas see toimub.
 
Tulude ümberjagamine toimub siis, kui ettevõtja, kasutades ära oma positsiooni, võtab endale tuludest ebaproportsionaalselt suurema osa, kui annab oma töölistele.  

See, mida riik maksusüsteemi abil teeb, ei ole mitte tulude ümberjagamine, vaid vastupidi, võitlus tulude ümberjagamise vastu.

Kreeklaste kaitseks

Presidendist alustades ja anonüümse netikommentaatoriga lõpetades, meil on kõik ühel meelel selles, et kreeklased on laisk, saamatu, vastutustundetu ja ärahellitatud rahvas, kes on aastaid elanud laenuraha arvel üle oma võimete ja kelle nahaalsuse peavad nüüd teised rahvad kinni maksma. Mina, vastupidi, tahaksin Byroni kombel soetada endale purjeka ja seilata Kreekasse, et võtta osa kreeklaste ülestõusust Ateena tänavatel. 

Kreekast räägitakse otsekui oleks jutt ühest laisast joodikust, kes on oma töökatelt ja kokkuhoidlikelt naabritelt raha laenanud ja selle siis maha prassinud. Kes on need töökad ja kokkuhoidlikud naabrid? Kus on need rikkad riigid, kellel ei ole riigivõlga? Miski on ilmselgelt mäda kogu selles loos! Mida see tähendab, et kõik riigid on võlgu?

Kes siis õigupoolest kellele võlgu on? Kui kõik maksaksid ära kõik oma võlad, kust kuhu varandus liiguks?

Ma olen üsna kindel, et sellise tasaarveldamise tulemusel saaksid kõikides riikides suurrikkad veel rikkamaks ja kõik ülejäänud jääksid vaesemaks. See tähendab, et riigivõlad ei ole oma olemuselt laiskade ja pillavate võlad kokkuhoidlike ja töökate ees, vaid vaeste ja keskklassi võlad suurrikkurite ees. 

Väike hulk rikkaid võtab endale ebaproportsionaalselt suure osa majandustuludest. Vaesemate ja keskklassi sissetulekud ei ole seetõttu piisavad, et tarbida ära toodang. Tekib nõudluse puudus, mis ähvardab seisata majanduse. Lootes oma vaba rahaga spekuleerides veelgi suuremat tulu teenida, annavad suurrikkad vaestele ja keskklassile (tarbimis)laene. See tõstab ajutiselt nõudlust ja lükkab kriisi edasi. Aga kui saabud aeg laene tagasi maksta, on kriis vältimatu.

Kreeklased näitavad meile, mis kogu maailma varem või hiljem ees ootab. Ja nad õpetavad meile, mida tuleb teha. Võlad tuleb kustutada. Riik peab majandust jõulisemalt reguleerima, et võidelda sissetulekute ebavõrdsuse vastu.

Vaata lisaks:

"USA teadlane: Karl Marxil oli kapitalismi osas õigus" 
"Buffett USA poliitikutele: tõstke minu ja mu sõprade makse" 
"Rikkad prantslased paluvad end maksustada"

Elu pärast surma

Schopenhauer on öelnud, et kui mõni asiaat küsiks temalt, mis koht see Euroopa õigupoolest on, siis oleks ta sunnitud vastama, et Euroopa on see koht maailmas, kus valitseb pöörane pettekujutlus, et inimese eksistents algab sünniga ja lõpeb surmaga. Ma olen nõus, et tegemist on pöörase pettekujutlusega, aga mulle tundub, et see on ikkagi nii pöörane, et isegi eurooplased ei ole võimelised sellesse järjekindlalt uskuma.

Kui sureb keegi lähedastest, kahetsevad inimesed sageli, et midagi olulist jäi ütlemata. Näete, sellel naisel seal suri ema ja nüüd piinab teda teadmine, et ta mitte kunagi oma emale lihtsate ja selgete sõnadega ei öelnud, kui väga ta teda armastas.  Ja see murtud mees seal, temal suri isa, kes õpetas talle rohkem kui kõik koolid kokku, ja ometi ei leidnud ta kunagi õigeid sõnu, millega oma tänu väljendada. Ja seal, milline kohutav lugu, see naine suri just veidi enne seda, kui saabus uskumatu rõõmusõnum, et tema poeg, keda peeti ammu surnuks, on tegelikult elus.

See on üldlevinud suhtumine. Aga kas te olete mõelnud, kui ebaloogiline on selline suhtumine inimeste poolt, kes ei usu elusse pärast surma. See on ju sama, kui te kahetseksite, et teil ei õnnestunud laadida oma kõige ilusamaid pilte arvutisse vahetult enne seda, kui arvuti kõvaketas katki läks. Tõesti, soov öelda midagi tähtsat surevale inimesele on niisama absurdne kui soov laadida tähtsaid faile arvutisse, mis läheb hävitamisele. See on täiesti arutu.... juhul, kui usutakse, et surres inimene täielikult hävineb. Ja ometi tundub see meile täiesti mõistlik ja loomulik... mis näitab, et tegelikult me ei suuda seda uskuda, et surm on inimese lõpp.

Isegi need, kes laboratooriumites ja loengusaalides propageerivad ägedalt teaduslikku maailmavaadet, reedavad oma käitumisega, et nad suhtuvad surma kui "lahkumisse". Ja lahkujale, loomulikult, on igati mõistlik kaasa anda veel viimased sõnumid ja teadmised, sest tal võib neid veel vaja minna ... seal, kuhu ta lahkub.

Samasugune ja sama

Kõigi elulooraamatutega on üks ja sama häda. Raske on mõista, miks inimesed arvavad, et nende elu on nii eriline, et sellest tuleb kõigile kirjutada. Samas, kui raamatus on vähemalt üks mõte, mis paneb sind millegi üle tõsiselt järele mõtlema, on minu arust tegemist hea raamatuga. Axel Munthe "San Michele raamatust" ma leidsin ühe sellise mõtte.

Munthe räägib sellest, kui väga ta oma koera armastas. Ta kirjutab: "Ah! Koera elu on nii lühike ega leidu küll vaevalt kedagi meie hulgast, kes pole leinanud sellist kaotatud sõpra. Esimene aje ja esimene sõna on, kui ta parki puu alla puhkama asetatakse, et ei iialgi, iialgi taheta enam mõnd teist koera; ei ükski teine koer või teda kunagi asendada, ükski teine koer ei saa olla seda, mis oli tema. See on aga eksitus. See pole koer, keda me armastame, vaid koerad."

Aga kas pole täpselt samamoodi ka inimestega? See pole inimene, keda me armastame, vaid inimesed!

Meestel on seda lihtsam mõista. Sest üldjuhul pole see naine, keda mees armastab, vaid naised. Väga sageli on nii, et kui mees ja naine lahutavad pika kooselu, jääb naine veel kauaks üksikuks, et suhte purunemisest toibuda, samas kui mees on juba nädala pärast valmis uue naise majja tooma.  Naised panevad selle mehe tundetuse ja seksihimu arvele. Aga võib-olla on just siin mehel peenem ja sügavam tunnetus. Mees tajub õigesti, et see pole inimene, keda me armastame, vaid inimesed.

Naisel on seda ilmselt raske mõista just emana. Jah, ütleb naine, kõik lapsed on armsad, aga see pole võrreldav sellega, mida ma tunnen oma lapse vastu. Naise arust on niisiis määrav samasus, mitte samasugusus. Ma kardan, et naine eksib siin! Samasust ei olegi üldse võimalik armastada, armastada saab ainult samasugusust. Ei saa armastada olendit, hinge ... saab armastada ainult selle olendi omadusi, hinge omadusi.

...

Ühel päeval ilmutas Jumal end Naisele ja ütles: "Täna öösel ma vahetan sinu lapse teise lapse vastu, kes on igas mõttes täpselt samasugune nagu see laps, kelle ma sult ära võtan. Tema keha on täpselt samasugune, tema iseloom on täpselt samasugune, tema mälu on täpselt samasugune. Mitte keegi ei ole võimeline neil vahet tegema, ka sina mitte.  Kas minu kavatsus häirib sind?"

"See kohutab mind," vastas Naine. "Olgugi samasugune, see ei ole seesama laps, keda ma olen endas ootusärevalt kandnud, kelle ma olen valuga sünnitanud, keda ma olen rinnaga toitnud, kelle haigevoodi kõrval ma olen murelikult terve öö üleval istunud, kelle rõõmule ja kurbusele ma olen kogu hingest kaasa elanud. Isegi kui ma ei suuda neil vahet teha; see ei ole ikkagi sama laps, minu laps. Kui ma kallistan teada, siis ei tunne mu puudutust enam seesama hing, vaid üks teine. Kui ma räägin temaga, siis ei kuule mu häält seesama hing, vaid üks teine. Ma jään alati taga igatsema oma päris last. Iial, iial ei suuda ma teist last armastada samamoodi."

"Kallis naine," ütles Jumal. "Ma pean sulle midagi üles tunnistama. Juba alates ajast, mil sa alles last kandsid, olengi ma igal ööl andnud sulle uue, kes oli igas mõttes täpselt samasugune selle lapsega, kelle ma sult ära võtsin. Nii on see toimunud kõik need aastad, igal öösel. Ja ometi sa ju armastad ... oma last!"

Üksik ja üldine

Arutledes ja vaieldes ühiskondlikel teemadel eksivad inimesed sageli sellega, et ajavad segi üksiku ja üldise.

Kui mõni vabrikutööline kaebleb, miks saab tema oma nüristava töö eest kümneid kordi vähem palka kui advokaat, siis vastatakse talle enamasti nii: kes sul keelas ülikooli minna, et ka ise juristiks õppida. See on täiesti õigustatud ja tabav vastus igale üksikule vabrikutöölisele, kes taolise küsimuse esitab, aga kui seda vastust üldistada, kui samamoodi vastata kõigile vabrikutöölistele korraga, on see üdini ekslik. Sest ühiskond, kus kõik vabrikutöölised hakkavad juristideks, lihtsalt ei toimi! Seega üldisest ühiskondlikust vaatepunktist ei saa me vabrikutöölistele niimoodi vastata!

Majanduskriisi ajal rääkisid ettevõtjad ja parempoolsed poliitikud sageli sellest, et töötajate koondamine tuleb võimalikult lihtsaks teha, et vältida firmade pankrotistumist. Oluline on, ütlesid nad, et ettevõtted elaksid kriisi üle ja saaksid hiljem, kui nõudlus jälle kasvama hakkab, taas inimestele töökohti pakkuda. See on väga mõistlik plaan ühe konkreetse firma ja selle töötajate jaoks, aga katastroofiliste tagajärgedega eksimus,  kui seda üldistatakse kogu ühiskonnale. Sest kui kõik ettevõtted koondavad oma töötajad, siis ei saa ju nõudlus mitte kuidagi kasvama hakata, siis on tagajärjeks totaalne majanduslik krahh.

Imelik, et nii lihtsast asjast on nii raske aru saada! Kui üks väike tüdruk unistab maailmast, kus kõik inimesed on rikkad ja õnnelikud ja elavad suurtes lossides ja neil on palju teenijaid ... siis katkestame me teda kohe muiates: "Aga kes on siis need teenijad?" Ometi on see täpselt seesama üksiku ja üldise segiajamine, milles me ise nii sageli eksime.

Kui me seisame moraalse valiku ees, kipume me alati mõtlema üksikule, sellele, mida MINA peaks tegema. Ma arvan, et targem oleks rohkem mõelda üldisele, sellele, mida MEIE peame tegema.