Maias rätsep ja edev pagar

Elasid kord õnnelikult ühes külas edev pagar ja maias rätsep. Kõik, mis pagar saiade küpsetamisega teenis, kulutas ta rätsepalt uute riiete ostmiseks. Rätsep aga oli pagari küpsetatud saiakestest lausa sõltuvuses ja kulutas nende peale kogu oma teenistuse.

Ühel õhtul tuli pagaril aga uudne mõte. Mis oleks, kui ma ei kulutaks pidevalt nii palju raha riiete peale, vaid ostaksin hoopis uued ahjud ja rohkem jahu. Siis saaksin küpsetada palju rohkem saiu, saaksin rikkamaks ja võiksin rätsepalt lõpuks veel palju rohkem ja uhkemaid riideid tellida kui praegu.

Samal ajal oli küla teises servas ka rätsep sügavasse mõttesse vajunud. Suure osa sellest, mis ma teenin, kulutan ma kohe saiakeste peale? Mis oleks, kui ma selle raha eest ostaksin hoopis paremad masinad ja rohkem riiet. Siis saaksin õmmelda palju rohkem rõivaid, saaksin rikkamaks ja võiksin lõpuks veel palju rohkem ja maitsvamaid saiu osta.

Mõeldud, tehtud.

Pagar kulutas vähem ja tootis rohkem ... aga rikkamaks ei saanud. Vastupidi, ta oli nüüd väsinud, tüdinud ja tema rõivad, mida ta üle kõige armastas, olid räbaldunud. Kõik tema restid olid kuhjaga saiu täis, aga neid ei ostetud enam. Maias rätsep oli kuhugi kadunud.

Rätsep ei kulutanud enam raha saiakeste peale, vaid aina õmbles ja õmbles. Aga rikkust ei tulnud. Tema riiulid olid küll riiete raskuse all lookas, aga ta ise oli nõrk ja nälginud. Sest tema riideid ei ostetud enam. Edev pagar oli kuhugi kadunud.

Oh häda, oh õnnetust!  Külas oli puhkenud majanduskriis.

...

Lugu edevast pagarist ja maiast rätsepast on muidugi ülim lihtsustus. Nad on tööandjad ja töövõtjad ühes isikus. Nad on teineteise kliendid. Aga ükskõik kui keeruliseks me selle jutu ajame, ükskõik kui palju tegelasi me juurde toome, loo moraal jääb ikkagi samaks.

Näiteks me võime tuua sisse uue tegelase, ahne pankuri. See pankur võib kriisi edasi lükata sellega, et ta annab rätsepale ja pagarile, kes on kõik oma raha investeerinud tootmise laiendamisse, ajutiselt tarbimislaenu, tänu millele küla "majanduselu" seni veel hoogsalt edasi areneb, kuni saabub aeg laenu tagasi maksta. Või teisiti, pankur võib muuta kriisi eriti dramaatiliseks, andes laenu nimelt tootmise laiendamiseks ja küsides selle äkki kõik korraga tagasi, kui ta näeb, et asi jookseb ummikusse, kuna rätsep ei luba endale maiustusi ja pagar ei luba endale uusi rõivaid.

Muidugi ei ole ahne pankur eriti sümpaatne tegelane, aga kindlasti ei saa teda kriisi põhjustamises süüdistada. Süüdi on ikka maias rätsep ja edev pagar ise. Kui tuludest võetakse liiga suur osa välja kasumina (ükskõik kas investeerimiseks või lihtsalt spekuleerimiseks) ja liiga väike osa makstakse palkadeks, on kriis möödapääsmatu.