Kahtlemata on 1939-1940 aastate sündmused Eestis väga emotsionaalne teema. Ka mind pole see ükskõikseks jätnud ja ehk alles nüüd, 30-ndate eluaastate lõpus, suudan asju rahulikumalt vaadata. Eks seegi raamat sai kätte võetud pigem otsimaks vastust küsimusele, et miks siis nii läks ja vähem huvist kindrali isiku vastu. Ehkki neid kahte asja muidugi lahutada ei saa ja seda eriti pärast 1934. aasta riigipööret ja Pätsi-Laidoneri diktatuuri kehtestamist.
Mis mees see Laidoner siis oli? Tundub, et andekas, julge ja pealehakkaja. Tal oli kindralstaabi akadeemia haridus ja töökogemus läänerinde luureülema asetäitjana, mis võimaldas tal saada Ajutise Valitsuse poolt loodud Eesti rahvusdiviisi ülemaks 1917. aastal. Vabadussõja puhkedes oli ta nõnda loogiline valik sõjavägede ülemjuhataja kohale. Ilmsesti oli tal suur panus võidu sepistamisse Vabadussõjas. Hannes Walter on seisukohal, et Laidoneri initsiatiivi haarav strateegia oli täiesti ebatüüpiline väikeriikidele. "Laidoner oli maailmariigi ohvitser ja kuigi ta toimis väikeriigi ülemjuhatajana, mõtles ta suurriikide kategooriatega."
Pärast sõda tuli riigi ülesehitamine ja 20-ndate aastate alguses ka vist paratamatult krabamise aeg. Need, kes olid pumba juures, püüdsid teenida palju pappi ja ruttu. Kummatigi kuulusid sinna ringi ka Päts ja Laidoner, kes olid seotud nii Harju Panga pankrotiga kui ka mitmete Eesti Pangast saadud laenudega, mida kunagi tagasi ei makstud.
Suhteline vaesus on kahe teraga mõõk. Ühelt poolt utsitab see edasi püüdma ja pingutama, aga soodsas olukorras ei löö elujärje parandaja risti ette ning võib ka vanakuradi vanaema tantsule paluda. Nii et osaliselt olid Pätsi ja Laidoneri hämarad rahaasjad seotud ilmselt sellega, et nad pidasid ennast teenimatult "kergeteks" ning tahtsid kärmelt palju pappi kokku lükata. Ma kardan, et ka täna on suhtelise vaesuse tunne arvestatav poliitiline risk, kuna see võib mõned inimesed lihtsalt ostetavateks-müüdavateks muuta.
Eks ka 1934. aasta riigipööre anna märku tandemi tänavatarkusest, pealehakkamisest ja oskusest nina tuules hoida. Kui pärast nö vapside põhiseaduse vastuvõtmist tekkis soodne olukord, siis haaras Päts Laidoneri abiga võimu ja ega pärast polnud kummalgi erilist isu sellest loobuda. Diktatuur tasalülitas demokraatia ja suukorvistas ajakirjanduse. Suuri otsuseid hakkasid tegema kaks meest.
Turtola spekuleerib, et Päts ja Laidoner võtsid suuna Venemaale juba 1938. aastal. Sündmuste arenedes ja eriti pärast Molotov-Ribbentrop'i pakti sõlmist jäi lihtsalt öeldes kaks valikut: kas kaitsta ennast Nõukogude Liidu vastu relvaga või Vene soovidele vastu tulla. Turtola väidab, et otsus mitte relvi haarata oli selleks ajaks sisuliselt tehtud ning edasi püüti N. Liiduga võimalikult head diili teha. Tõneäoliselt oli Eestil vaatamata liitlaste puudumisele suhteliselt head võimalused vastu hakata. Vabadussõja vaim oli ehk veel alles, sõjaaja vägi koos kaitseliiduga ulatus ca 150 000 meheni, varustus ning kaitserajatised olid rahuldavad. Laidoner ise oli igal võimalusel enne baaside lepingut rõhutanud, et vaenlasele astutakse vastu ning et võitluseta ei anta ära jalatäitki maad. Lõpuks olid ju tuhanded sõjaväelased ca 20 aastat palka saanud, selle nimel õppinud ja tööd teinud, et vajalikul hetkel valmis olla ja oma maad kaitsta. Seda võimalust neile ei antud, sest otsuse sõjaväelaste ja kogu eesti rahva eest tegid ära kaks meest: Päts ja Laidoner. Süsteemi nõrkus avalduski selles, et riigi saatust puudutavad küsimused ei tulnud arutusele ei parlamendis ega muus laiemas koosluses.
Kindlasti pole Turtola raamat kogu tõde, aga see on kõrvaltvaataja kainestav ja rahvuslikest emotsioonidest pimestamata arvamus. Turtola enda positsioonis pole kahtlust: demokraatia likvideerinud Päts ja Laidoner ei olnud 1939. aastal oma ülesannete kõrgusel ning nende viga läks kalliks maksma neile endile ja kogu eesti rahvale.
Selge on see, et jõudu kummardava Venemaa juhid ei suhtu lugupidamisega end kord allaheitnud riiki. Nõnda mõjutavad toonased sündmused Eesti-Vene suhete vormumist ka täna.
Kas Päts ja Laidoner tegid 1939. aastal õige otsuse? Vastamaks küsimusele enda jaoks, tuleb vist esmalt küsida: kas mina oleksin valmis relv käes oma maad ülekaaluka vaenlase vastu kaitsma? Annaks Jumal, et me seda kunagi teada ei saaks.
No comments:
Post a Comment