Essential non-fiction

Panen siia kirja - suvalises järjekorras - populaarteaduslikud raamatud, mis on viimastel aastatel lugemisnaudingut pakkunud ja mõtlemist mõjutanud.

Robert Wright "The Moral Animal"

Jared Diamond "Collapse"

Jared Diamond "Guns, Germs and Steel" / eesti keeles

Jared Diamond "Why Sex is Fun"

Matt Ridley "The Red Queen"

Matt Ridley "Genome"

Matt Ridley "Nature via Nuture"

Robert Kagan "The Return of History and the End of Dreams"

Nassim Nicholas Taleb "The Black Swan"

Nassim Nicholas Taleb "Fooled by Randomness"

Sam Harries "Letter to a Christian Nation"

Richard Dawkins "The Selfish Gene"

Amazon book reviews

Heino's Amazon book reviews

The Black Swan

Kõigepealt aitüma Kristjanile, kellelt ma selle raamatu röövisin.

Nüüd on siis nendest tormilistest sündmustest - mille juhtumise riskist Taleb ka oma 2007. a ilmunud raamatus räägib - ja raamatu lugemisest aasta möödunud. Loomulikult pole me suurt midagi õppinud. Maailm on rahaga üle ujutatud ja uued varade hinnamullid paisumas. Ju siis on majanduses ameerika mäed paratamatud ja tulenevad meie animaalsest kirest. Tundub nõnda, et enamus osalisi teab küll, millega see mäng lõpeb, aga loodab seekord targem olla ja mugavasti istutuda ajaks, mil muusika peatub...

Aga raamatust. Raamat on ideest harali ja nii mõnigi neist jäi segaseks ning lõpetamata - justkui õhku rippuma. Taleb on vist tahtnud kõik oma ideed südamelt ja peast ära saada ning sestap külvanud neid raamatusse laia kaarega. Aga ega lugeja pea igat sööta võtma ning kuna pärleid on palju, siis võiks siin olla kõigile midagi kaasa võtta.

Kõigepealt, mis loom see must luik on? Musta luige sündmust iseloomustavad rariteetsus, ekstreemne mõju ja nö retrospektiivne ennustatavus. Elik siis vähetõneäoline, suure mõjuga sündmus, mis pärast selle juhtumist tundub olevat ennustatav või vähemalt järgmine kord ennustatav. Vaadates tagasi, tekitame me kunstliku põhjuse ja tagajärje seose - sest meie aju on vist seatud nii töötama - ja näeme "prognoositavat sündmust". Aga järgmine kord juhtub juba midagi muud...

Tuleviku ennustamine on definitsiooni järgi võimatu ja igasugu ametimehed, kes sellega tegelevad - ning kalduvad seejuures lipsu kandma, ajavad meile enamasti puru silma. Vea suurus kipub olema proportsioonis ennustusperioodi pikkusega. Nagu Taleb ohkab, et mis pikaajalisest nafta hinna ja pensionikassa puudujäägi prognoosimisest me räägime, kui me ei suuda isegi seda ette näha, mis nendega järgmisel aastal juhtub.

"It is better to be broadly right, than exactly wrong." Tulevik on küll ennustamatu, aga me võime prognoosida teatud sündmuste tagajärgi juhul, kui need sündmused peaksid aset leidma. Elik et tuleb keskenduda valmisolekule, mitte rahuolule, et tänu keerulistele mudelitele on kõik kontrolli all.

Inimmõistust tabab kolm häda, kui see puutub kokku ajalooga:
- Mõistmise illusioon. Inimesed usuvad aru saavat, mis toimub maailmas, kui tegelikult on kõik keerulisem ja juhuslikum, kui me arvame.
- Retrospektiivne moonutus. Inimesed oskavad hinnata asju post factum, nö tagasivaatepeeglis. Ajalugu näib selgem ja organiseeritum raamatutes, kui sündmused tegelikkuses - nö päris elus.
- Faktide ja autoriteetide ülehindamine.

1982. aastal, mil hulk Lõuna- ja Kesk-Ameerika riike polnud korraga võimelised oma laene tagasi maksma, kaotasid suured Ameerika pangad oma kõik kumulatiivsed minevikukasumid ühekorraga. 1990-ndatel oli Ameerikas nö hoiu-laenupankade kriis, mil kõik kordus taas. Ja me kõik veel mäletame, mis juhtus eelmisel sügisel. Nii et kui keegi peab veel pangandust konservatiivseks ja kindlaks äriks, siis tasub oma väikesed hallid ajurakud sörgile ärgitada. Kui pangad teenivad kasumeid, siis need privatiseeritakse (loe: makstakse žonglööridele-silmamoondajatele boonusteks). Kahjumeid aga jagatakse lahkelt meiega - need maksab kinni maksumaksja. Olgu, olgem täpsed, Eesti puhul siis esialgu Rootsi maksumaksja.

Mida suuremaks ja keerulisemaks need "too big to fail" pangamonstrumid lähevad, seda suuremaks kasvab järgmise black swan'i tõenäosus. Ükski riskijuhtimise tarkvara ei suuda kõiki neid riske õieti ohjata, ega khm, neist vist adekvaatset ülevaadetki saada. Eriti veel kui tegeletakse kauplemisega aktsia-, valuuta-, tooraine- ja tuletisinstrumentide turgudel ning olukorras, kus lõviosa tehingutest tehakse arvutite poolt (nö black box trading).

Suurusega on seotud ka globaliseerumise riskid. Tekivad kolossaalsed, omavahel tihedalt seotud süsteemid, mis osapoolte vastastikkuse sõltuvuse tõttu on tegelikult õrnad ja haavatavad. Jällegi sobib näiteks aastatagune finantskriis, mil kaardimajake ilma valitsuste jõulise sekkumiseta - ja peaaegu sellest hoolimata - oleks kokku vajunud. Väiksed ja autonoomsed süsteemid on elujõulisemad.

Olukorras, kus info hulk maailmas pidevalt suureneb, püüame me endistviisi kõigest aru saada ja infot talletada. Et kasvavat info hulka salvestada ja hallata, on meil vaja enda jaoks luua lihtsamad mustrid ehk seaduspärasused. Nii et mida keerulisemaks muutub maailm, seda lihtsamate mallidega püüame seda analüüsida ja mõista.

Überpsühholoog Danny Kahneman on näidanud, et inimesed ei võta riske mitte uljusest vaid suutmatusest mõista tõenäosususi. Taleb: "That we got here by accident does not mean that we should continue to take same risks. We are mature enough a race to realize this point, enjoy our blessings, and try to preserve, by becoming more conservative, what we got by luck. We have been playing Russian roulette; now let's stop and get a real job."

Vaino Vahing "Päevaraamat I"

Traagiline raamat. On ka naljakaid momente, aga atmosfäär on ikkagi kurb, isegi lootusetu. Minu jaoks kõneles raamat sellest, kuidas ühe valdkonna spetsialist püüab ala vahetada ja saada tegijaks kunstiringkondades. Loomulikult pole see lihtne, ego piitsutab tagant ja teeb tempot ent kirjanikke on niigi palju ning leiva pärast käib võitlus. Pinget lisab ambitsioon olla universaalne intellektuaal, kõiketeadja. See aga toob, teadagi, hallid juuksed ja tühjad pihud, kuna vähesestki midagi korralikult teada on raske.

Raamat annab ka ülevaate, kuidas elasid eesti - eelkõige Tartu - kunstiinimesed möödunud sajandi 60-ndate lõpus, 70-ndate aastate alguses. Kõva joomine, aga ka intensiivne kunstielu ja looming. Eskapismimaiguline, aga mitte päris, kuna loomeinimeste sõnal oli ühiskonnas kaalu ja kui lausa ära jooksed, siis kes sind enam mäletab imetleda.

Parim näitleja linnas

Autor maalib nõidusliku pildi oma elust ja otsingutest pühas linnas Varanasis. Nõidusliku selles mõttes, et linna elu paistab olevat religioossusest läbi imbunud ja sagedased usupühad, vilgas templielu, päikesetõusude tervitamiste ja surnute põletamiste ringkäigud Gangese ääres loovad sürreaalse atmosfääri. Võib-olla võimendas muljet seegi, et lugesin raamatut mõõdukas palavikus.

Päevaraamatu edenedes koorub arusaam, et siis ongi hindud ja nende elu meie omast nii erinevad - või veidi veelgi erinevamad - kui ma arvasin. Sest isegi põgusalt Indias käinuna, on selle maa värvipaletti pea võimatu hoomata. Samas, vaevalt need inimesed meist niiväga erinevad ongi, pigem lahknevad ellusuhtumine ja väärtused. Lõpuks süüa ja et seda saada, teenistust, on meil kõigil vaja ja on meie endi otsus kui tõsiselt me oma argiaskeldusi võtame.

Minu jaoks oli tekstis vana tõde, et pole vaja kadestada teiste valikuid ja kurta, et küll ise teeks ja oleks, kui vaid oleks rohkem raha. Pea alati on võimalik pealtnäha radikaalseid muutusi teha, tuleb lihtsalt kohandada oma vajadusi vastavalt võimalustele.

Lisaks maagilisele kaasub raamatuga mänguline õhustik. Parim mäng linnas paistab olevat valgetelt raha välja tüssamine. Kui babad ehk välja arvata, siis paistavad kõik tegelased mängivat mingeid rolle. Hulk noormehi teenib elatist sellega, et sõbrustavad valgete naistega eesmärgiga nad sobival hetkel mammonast vabastada. Samas eks ole rollimängud ka meie elu lahutamatu osa. Lihtsalt kõrvalvaataja pilk aitab need paremini esile tuua.

Ja lõpuks untamed and uncut - paar lõiku raamatust.

Leian postkastist meili üleskutsega tarkadele ja ilusatele naistele:
"Pea meeles elumotot: elu EI TOHIKS olla teekond hauda eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata, šokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha kasutatud ja kulunud, ning karjuda: "Issver, milline reis!"

Ja alati leidub nende (naagabaabade) läheduses mõni hellasüdameline lääne naine, kes hoiab oma süles hirmsa mädase lööbega hullu alasti mehe pead. Miks nad oma kultuuriruumi meeste eest nii hellalt ei hoolitse?

Haljand Udam: "Pole kasu, kui sa ühe uskumuste süsteemi teise vastu vahetad. Kommunist võib pöörata kristlaseks, kristlane budistiks, budist hinduistiks, aga ajupesu jääb ajupesuks. Kui oled uue maailmavaate omaks võtnud, on arengul lõpp ja maailm hakkab jälle tahkeks tõmbuma. Valgustumiseni ei vii mitte ükski filosoofiline süsteem, vaid vaheolek. Kivistunud mõttemallide vahel on pragu, kust vang võib vabadusse pääseda."

Kõrgeim juhtimine

"Sõda on liiga tõsine asi, et seda kindralite hooleks jätta" Clemenceau

Raamatu autor Eliot A. Cohen on Johns Hopiknsi ülikooli strateegiaprofessor. Ta on teeninud USA maaväe reservis luureohvitserina ja töötanud kaitseministri kabinetis poliitika planeerijana. Samuti on ta pidanud loenguid Ühendriikide mereväe sõjakolledžis ja Harvardi ülikoolis.

Cohen uurib tsiviil-militaarsuhete toimimist sõjaolukorras nelja riigijuhi - Lincoln, Clemenceau, Churchill ja Gurion - näitel. Cohen oponeerib Huntingtoni poolt kultiveeritud tavateooriale, mis lihtsustatult võiks kõlada nõnda: poliitikud panevad paika eesmärgid ja hoiavad edaspidi sõjapidamisest käed eemal. Ta näitab, kuidas eelnimetet poliitikud sõja juhtimises aktiivselt osalesid ja sedakaudu sõja käiku oluliselt mõjutasid.

Mõtted raamatust:

• Erilised olukorrad nõuavad erilisi inimesi ja tagasivaateliselt võib tõdeda, et Lincoln, Clemenceau, Churchill ja Gurion olid õiged mehed õige koha peal.
• Sõda ei saa juhtida sõjaasjandust tundmata. Need liidrid olid uurinud sõjaajalugu, huvitusid tehnika arengust ja rakendusvõimalustest ning muidugi esitasid sõjameestele rohkelt küsimusi. Nad ei lasknud professionaalidel endale puru silma ajada.
• Siiski adusid nad, et sõda ei saa pidada raamatute ja varasemate kogemuste järgi. Iga situatsioon on uus ja seda tuleb ka uutmoodi lahendada.
• Sõda on dünaamiline protsess, mistõttu olukorrad muutuvad ja kohandamist vajavad ka eesmärgid ning strateegia kuidas neid saavutada. Eesmärkide ja strateegia ümbersõnastamist ei saa jätta vaid sõjameeste hooleks.
• Väga oluline - ja seda eriti koalitsioonisõja puhul - on diplomaatiline mõõde. Clemenceau ja Churcill olid suurepärased diplomaadid. Võib-olla oligi Churchilli suurim panus II Maailmasõja võitmiseks liidri-, innustaja- ja sümbolirolli kõrval transatlantiliste liitlassuhete osav juhtimine.
• Poliitikutel peab olema plaan, kuidas sõda lõpetada ja mis saab edasi. Kuna see nõuab poliitilisi lahendusi, siis ei saa sõja lõpetamist ja rahuläbirääkimisi jätta sõjaväelaste hooleks. Näiteks ei saanud kindral Schwartzkopf tsiviiljuhtkonnalt I Lahesõja vaherahu läbirääkimisteks otseseid suuniseid. Nii andiski kindral iraaklastele kopteritega lendamise loa, mis võimaldas hiljem Saddamil kergemini šiiitide ülestõusu maha suruda.

Kuna poliitikud lõpuks niikuinii vastutavad sõja tulemuste eest, siis on neil tervislik ninapidi asja juures olla, mitte eksitada ennast pettekujutelmaga, et sõjaväelased kõik probleemid lahendavad. Tsiviil-militaarsuhete tavateooria - mida võib pidada katseks viia kõrgema sõjalise juhtimise korraldus rutiini - ei näi andvat parimat tulemust, mistõttu tuleb poliitikutel võtta sõjaolukorras kestvalt aktiivne roll.