Kõrgeim juhtimine

"Sõda on liiga tõsine asi, et seda kindralite hooleks jätta" Clemenceau

Raamatu autor Eliot A. Cohen on Johns Hopiknsi ülikooli strateegiaprofessor. Ta on teeninud USA maaväe reservis luureohvitserina ja töötanud kaitseministri kabinetis poliitika planeerijana. Samuti on ta pidanud loenguid Ühendriikide mereväe sõjakolledžis ja Harvardi ülikoolis.

Cohen uurib tsiviil-militaarsuhete toimimist sõjaolukorras nelja riigijuhi - Lincoln, Clemenceau, Churchill ja Gurion - näitel. Cohen oponeerib Huntingtoni poolt kultiveeritud tavateooriale, mis lihtsustatult võiks kõlada nõnda: poliitikud panevad paika eesmärgid ja hoiavad edaspidi sõjapidamisest käed eemal. Ta näitab, kuidas eelnimetet poliitikud sõja juhtimises aktiivselt osalesid ja sedakaudu sõja käiku oluliselt mõjutasid.

Mõtted raamatust:

• Erilised olukorrad nõuavad erilisi inimesi ja tagasivaateliselt võib tõdeda, et Lincoln, Clemenceau, Churchill ja Gurion olid õiged mehed õige koha peal.
• Sõda ei saa juhtida sõjaasjandust tundmata. Need liidrid olid uurinud sõjaajalugu, huvitusid tehnika arengust ja rakendusvõimalustest ning muidugi esitasid sõjameestele rohkelt küsimusi. Nad ei lasknud professionaalidel endale puru silma ajada.
• Siiski adusid nad, et sõda ei saa pidada raamatute ja varasemate kogemuste järgi. Iga situatsioon on uus ja seda tuleb ka uutmoodi lahendada.
• Sõda on dünaamiline protsess, mistõttu olukorrad muutuvad ja kohandamist vajavad ka eesmärgid ning strateegia kuidas neid saavutada. Eesmärkide ja strateegia ümbersõnastamist ei saa jätta vaid sõjameeste hooleks.
• Väga oluline - ja seda eriti koalitsioonisõja puhul - on diplomaatiline mõõde. Clemenceau ja Churcill olid suurepärased diplomaadid. Võib-olla oligi Churchilli suurim panus II Maailmasõja võitmiseks liidri-, innustaja- ja sümbolirolli kõrval transatlantiliste liitlassuhete osav juhtimine.
• Poliitikutel peab olema plaan, kuidas sõda lõpetada ja mis saab edasi. Kuna see nõuab poliitilisi lahendusi, siis ei saa sõja lõpetamist ja rahuläbirääkimisi jätta sõjaväelaste hooleks. Näiteks ei saanud kindral Schwartzkopf tsiviiljuhtkonnalt I Lahesõja vaherahu läbirääkimisteks otseseid suuniseid. Nii andiski kindral iraaklastele kopteritega lendamise loa, mis võimaldas hiljem Saddamil kergemini šiiitide ülestõusu maha suruda.

Kuna poliitikud lõpuks niikuinii vastutavad sõja tulemuste eest, siis on neil tervislik ninapidi asja juures olla, mitte eksitada ennast pettekujutelmaga, et sõjaväelased kõik probleemid lahendavad. Tsiviil-militaarsuhete tavateooria - mida võib pidada katseks viia kõrgema sõjalise juhtimise korraldus rutiini - ei näi andvat parimat tulemust, mistõttu tuleb poliitikutel võtta sõjaolukorras kestvalt aktiivne roll.