The Black Swan

Kõigepealt aitüma Kristjanile, kellelt ma selle raamatu röövisin.

Nüüd on siis nendest tormilistest sündmustest - mille juhtumise riskist Taleb ka oma 2007. a ilmunud raamatus räägib - ja raamatu lugemisest aasta möödunud. Loomulikult pole me suurt midagi õppinud. Maailm on rahaga üle ujutatud ja uued varade hinnamullid paisumas. Ju siis on majanduses ameerika mäed paratamatud ja tulenevad meie animaalsest kirest. Tundub nõnda, et enamus osalisi teab küll, millega see mäng lõpeb, aga loodab seekord targem olla ja mugavasti istutuda ajaks, mil muusika peatub...

Aga raamatust. Raamat on ideest harali ja nii mõnigi neist jäi segaseks ning lõpetamata - justkui õhku rippuma. Taleb on vist tahtnud kõik oma ideed südamelt ja peast ära saada ning sestap külvanud neid raamatusse laia kaarega. Aga ega lugeja pea igat sööta võtma ning kuna pärleid on palju, siis võiks siin olla kõigile midagi kaasa võtta.

Kõigepealt, mis loom see must luik on? Musta luige sündmust iseloomustavad rariteetsus, ekstreemne mõju ja nö retrospektiivne ennustatavus. Elik siis vähetõneäoline, suure mõjuga sündmus, mis pärast selle juhtumist tundub olevat ennustatav või vähemalt järgmine kord ennustatav. Vaadates tagasi, tekitame me kunstliku põhjuse ja tagajärje seose - sest meie aju on vist seatud nii töötama - ja näeme "prognoositavat sündmust". Aga järgmine kord juhtub juba midagi muud...

Tuleviku ennustamine on definitsiooni järgi võimatu ja igasugu ametimehed, kes sellega tegelevad - ning kalduvad seejuures lipsu kandma, ajavad meile enamasti puru silma. Vea suurus kipub olema proportsioonis ennustusperioodi pikkusega. Nagu Taleb ohkab, et mis pikaajalisest nafta hinna ja pensionikassa puudujäägi prognoosimisest me räägime, kui me ei suuda isegi seda ette näha, mis nendega järgmisel aastal juhtub.

"It is better to be broadly right, than exactly wrong." Tulevik on küll ennustamatu, aga me võime prognoosida teatud sündmuste tagajärgi juhul, kui need sündmused peaksid aset leidma. Elik et tuleb keskenduda valmisolekule, mitte rahuolule, et tänu keerulistele mudelitele on kõik kontrolli all.

Inimmõistust tabab kolm häda, kui see puutub kokku ajalooga:
- Mõistmise illusioon. Inimesed usuvad aru saavat, mis toimub maailmas, kui tegelikult on kõik keerulisem ja juhuslikum, kui me arvame.
- Retrospektiivne moonutus. Inimesed oskavad hinnata asju post factum, nö tagasivaatepeeglis. Ajalugu näib selgem ja organiseeritum raamatutes, kui sündmused tegelikkuses - nö päris elus.
- Faktide ja autoriteetide ülehindamine.

1982. aastal, mil hulk Lõuna- ja Kesk-Ameerika riike polnud korraga võimelised oma laene tagasi maksma, kaotasid suured Ameerika pangad oma kõik kumulatiivsed minevikukasumid ühekorraga. 1990-ndatel oli Ameerikas nö hoiu-laenupankade kriis, mil kõik kordus taas. Ja me kõik veel mäletame, mis juhtus eelmisel sügisel. Nii et kui keegi peab veel pangandust konservatiivseks ja kindlaks äriks, siis tasub oma väikesed hallid ajurakud sörgile ärgitada. Kui pangad teenivad kasumeid, siis need privatiseeritakse (loe: makstakse žonglööridele-silmamoondajatele boonusteks). Kahjumeid aga jagatakse lahkelt meiega - need maksab kinni maksumaksja. Olgu, olgem täpsed, Eesti puhul siis esialgu Rootsi maksumaksja.

Mida suuremaks ja keerulisemaks need "too big to fail" pangamonstrumid lähevad, seda suuremaks kasvab järgmise black swan'i tõenäosus. Ükski riskijuhtimise tarkvara ei suuda kõiki neid riske õieti ohjata, ega khm, neist vist adekvaatset ülevaadetki saada. Eriti veel kui tegeletakse kauplemisega aktsia-, valuuta-, tooraine- ja tuletisinstrumentide turgudel ning olukorras, kus lõviosa tehingutest tehakse arvutite poolt (nö black box trading).

Suurusega on seotud ka globaliseerumise riskid. Tekivad kolossaalsed, omavahel tihedalt seotud süsteemid, mis osapoolte vastastikkuse sõltuvuse tõttu on tegelikult õrnad ja haavatavad. Jällegi sobib näiteks aastatagune finantskriis, mil kaardimajake ilma valitsuste jõulise sekkumiseta - ja peaaegu sellest hoolimata - oleks kokku vajunud. Väiksed ja autonoomsed süsteemid on elujõulisemad.

Olukorras, kus info hulk maailmas pidevalt suureneb, püüame me endistviisi kõigest aru saada ja infot talletada. Et kasvavat info hulka salvestada ja hallata, on meil vaja enda jaoks luua lihtsamad mustrid ehk seaduspärasused. Nii et mida keerulisemaks muutub maailm, seda lihtsamate mallidega püüame seda analüüsida ja mõista.

Überpsühholoog Danny Kahneman on näidanud, et inimesed ei võta riske mitte uljusest vaid suutmatusest mõista tõenäosususi. Taleb: "That we got here by accident does not mean that we should continue to take same risks. We are mature enough a race to realize this point, enjoy our blessings, and try to preserve, by becoming more conservative, what we got by luck. We have been playing Russian roulette; now let's stop and get a real job."