Thursday, February 3, 2011

Elu pärast surma

Schopenhauer on öelnud, et kui mõni asiaat küsiks temalt, mis koht see Euroopa õigupoolest on, siis oleks ta sunnitud vastama, et Euroopa on see koht maailmas, kus valitseb pöörane pettekujutlus, et inimese eksistents algab sünniga ja lõpeb surmaga. Ma olen nõus, et tegemist on pöörase pettekujutlusega, aga mulle tundub, et see on ikkagi nii pöörane, et isegi eurooplased ei ole võimelised sellesse järjekindlalt uskuma.

Kui sureb keegi lähedastest, kahetsevad inimesed sageli, et midagi olulist jäi ütlemata. Näete, sellel naisel seal suri ema ja nüüd piinab teda teadmine, et ta mitte kunagi oma emale lihtsate ja selgete sõnadega ei öelnud, kui väga ta teda armastas.  Ja see murtud mees seal, temal suri isa, kes õpetas talle rohkem kui kõik koolid kokku, ja ometi ei leidnud ta kunagi õigeid sõnu, millega oma tänu väljendada. Ja seal, milline kohutav lugu, see naine suri just veidi enne seda, kui saabus uskumatu rõõmusõnum, et tema poeg, keda peeti ammu surnuks, on tegelikult elus.

See on üldlevinud suhtumine. Aga kas te olete mõelnud, kui ebaloogiline on selline suhtumine inimeste poolt, kes ei usu elusse pärast surma. See on ju sama, kui te kahetseksite, et teil ei õnnestunud laadida oma kõige ilusamaid pilte arvutisse vahetult enne seda, kui arvuti kõvaketas katki läks. Tõesti, soov öelda midagi tähtsat surevale inimesele on niisama absurdne kui soov laadida tähtsaid faile arvutisse, mis läheb hävitamisele. See on täiesti arutu.... juhul, kui usutakse, et surres inimene täielikult hävineb. Ja ometi tundub see meile täiesti mõistlik ja loomulik... mis näitab, et tegelikult me ei suuda seda uskuda, et surm on inimese lõpp.

Isegi need, kes laboratooriumites ja loengusaalides propageerivad ägedalt teaduslikku maailmavaadet, reedavad oma käitumisega, et nad suhtuvad surma kui "lahkumisse". Ja lahkujale, loomulikult, on igati mõistlik kaasa anda veel viimased sõnumid ja teadmised, sest tal võib neid veel vaja minna ... seal, kuhu ta lahkub.

No comments:

Post a Comment