Vene välispoliitika pähklikoores

"I cannot forecast to you the action of Russia. It is a riddle wrapped in a mystery inside an enigma; but perhaps there is a key. That key is Russian national interest."

Winston Churchill, raadiokõne oktoobris 1939

Mäletan, et omal ajal sai see raamat kriitikat väidete põhjendamatuse ja allikate nõrkuse teemal, kuid see ehk ei kaalu üles seal esinenud teri. Minu jaoks oli kõige kirgastavam nõukogude välispoliitika kirjeldus, mille puhul on põhjust uskuda, et traditsioonid elavad edasi.

Nixon kirjeldas Hruštšovi taktikat läbirääkimistel nõnda: "Esiteks nõuab Hruštšov seda, millele tal pole õigust pretendeerida. Teiseks ähvardab ta sõjaga, kui ei saa seda, mida on nõudnud. Kolmandaks süüdistab ta teisi, et need ohustavad rahu, kui ei võta vastu tema nõudmisi. Neljandaks, tasuks rahu eest saab ta vähemalt poole sellest, millele ta alguses täiesti alusetult pretendeeris."

Gromõko diplomaatia kolm kuldreegilt olid järgmised:

"Esimene. Nõudke kõike maksimaalselt ja ärge häbenege küsida. Nõudke seda, mis pole teile kunagi kuulunud.

Teine. Esitage ultimaatumeid. Ärge hoidke kokku ähvardustega, väljapääsuna tekkinud olukorrast pakkuge läbirääkimisi. Läänes leidub alati neid, kes selle sööda alla neelavad.

Kolmas. Alustanud läbirääkimisi, ärge taganege mitte üks samm. Nemad ise pakuvad teile osa sellest, mida te palusite. Kuid ka siis ärge nõustuge vaid nõudke rohkemat. Nad nõustuvad ka sellega. Ja kui te olete saanud kolmandiku või poole sellest, mida teil ei olnudki, siis võite ennast diplomaadiks pidada."