Da Vinci kood

Kõigepealt pean ma tunnistama, et ei ole seda raamatut läbi lugenud, vaid ainult väga põgusalt sirvinud. Sisuliselt ei paku see teos mulle huvi, aga ma olen sageli mõtisklenud selle üle, (1) miks leidub nii palju haritud ja intelligentseid inimesi, kes Dan Browni esitatud teooriaid usuvad ja (2) kuidas saaks neile kõige lühemalt, lihtsamalt ja üldisemalt seletada, miks "Da Vinci kood," ja kõik teised taolised vandenõuteooriad,  ei ole tõsiseltvõetavad.



G. C. Lichtenberg on ironiseerinud, et kaasaegse hariduse suurim saavutus on inimeste võime arvustada teoseid, mida nad ise lugenud ei ole. Kummatigi tundub mulle, et selles ütluses on terake tõtt ka ilma igasuguse irooniata.

Näiteks kui sulle pakutakse lugeda raamatut, kus esitatakse igavese jõumasina projekt, siis piisab füüsika tundmisest gümnaasiumi tasemel mõistmaks, et tegemist on naeruväärse teosega, mis ei vääri süvenemist. Selle mõistmiseks ei ole vaja seda raamatut kaanest kaaneni läbi lugeda, pole vaja uurida üksikasjalikult igat seal esitatud skeemi ja valemit, pole vaja ise teada ühtki nüüdisaegse füüsika keerulist võrrandit, vaid piisab ainult füüsikaliste põhikontseptsioonide mõistmisest.

Just täpselt samamoodi ei pea olema ajaloolis-kriitilise piibliuurimise asjatundja, et Dan Browni "trikid" juba tema teoste põgusal sirvimisel läbi näha. Selleks ei ole vaja teada midagi "kahe allika teooriast", vormiloost, redaktsiooniloost ja muust taolisest, piisab ainult ajaloouurimise põhimõtete mõistmisest.

Võib-olla saab seda kõige lihtsamalt ja üldisemalt seletada matemaatilise analoogia kaudu.

Võtame näiteks arvu 8 ja küsime, milliste arvude liitmise ja lahutamise tulemusel see on saadud?

4+4=8

Kas see on korrektne? Jah, muidugi! Niisiis kaheksa on saadud kahe nelja liitmisel? Aga ...

1+2+2+3=8

Jälle korrektne! Aga ...

1+2+6+8-2+4-9-8+6=8

Ja jälle korrektne! Aga milline on neist siis see õige vastus?

Nüüd te küsite pahaselt, miks ma lolli mängin. Te ütlete, et niimoodi esitatud ülesandele ei ole ühest lahendust. Me saame tehtele leida ühe õige vastuse, aga me ei saa vastusele leida üht õiget tehet, kuna täiesti erinevad õiged tehted võivad anda sama vastuse.

Aga just samamoodi, lahendades ülesandeid "valepidi", lollitab meid ka Dan Brown. Ta toob välja terve rea "fakte", mis on kooskõlas teooriaga, et Jeesusel ja Maarja Magdaleenal oli armusuhe. Paljud on näinud vaeva sellega, et neid tema "fakte" ümber lükata. Ilmselt väga paljud neist ongi kahtlase väärtusega. Aga see pole minu arvates üldse oluline. Isegi kui need faktid oleksid kõik õiged, ei tulene sellest sugugi, et tema teooria on õige.

Võtame näiteks tema kõige kuulsama väite, et Leonardo da Vinci maalil "Püha õhtusöömaaeg" näeb üks Jeesuse jüngritest välja üsna naiselik. Sellega võib ju nõustuda. Aga väita nüüd, et selle taga on Jeesuse ja Maarja armusuhe, on sisuliselt täpselt sama, mis väita, et 8 on saadud tehtest 1+2+6+8-2+4-9-8+6

Mõlemal juhul ei saa kuhugi näpuga näidata, et siin on tehtud jäme loogiline viga. Tõepoolest, selle tehte vastus on 8. Ja tõepoolest, kui Jeesusel ja Maarja Magdaleenal oleks olnud armusuhe, siis sobiks see hästi kokku sellega, et üks figuur da Vinci maalil näeb välja üsna naiselik. Aga see, et teoorias puuduvad loogilised vastuolud, ei tähenda, et see teooria on vastavuses tegelikkusega? Nii nagu arvu 8 saamiseks võib kombineerida lõputult erinevaid korrektseid tehteid, niisamuti võib välja mõelda erinevaid loogiliste vastuoludeta teooriaid, mis seletavad, miks da Vinci maal näeb välja just niisugune. (Fantaasiavaese inimesena eelistan ma ise seisukohta, et ainult maali praegune lagunemisaste võimaldab eelarvamuslikul vaatlejal näha evangelist Johanneses naisfiguuri.)

Oluline on aru saada, et niimoodi esitatud ülesandele ei olegi ühest lahendust. Nii nagu erinevad arvud võivad anda sama summa, nii võivad ka täiesti erinevad ajaloosündmused anda ühe ja sama lõpptulemuse.

Kui me tahame teada, milline oli ajalooline Jeesus, mida ta rääkis, mida ta tegi, milline oli tema suhe Maarja Magdaleenaga, siis peame me alustama ülesande lahendamist õigest otsast, st me peame kõigepealt küsima, millised allikad Jeesuse kohta on ajalooliselt usaldusväärsed. Me peame leidma meetodi, kuidas allikate usaldusväärsust hinnata. Aga see on nüüd juba hoopis teine lugu, millel pole Dan Browni fantaasiatega midagi pistmist.

Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939-1940

Kahtlemata on 1939-1940 aastate sündmused Eestis väga emotsionaalne teema. Ka mind pole see ükskõikseks jätnud ja ehk alles nüüd, 30-ndate eluaastate lõpus, suudan asju rahulikumalt vaadata. Eks seegi raamat sai kätte võetud pigem otsimaks vastust küsimusele, et miks siis nii läks ja vähem huvist kindrali isiku vastu. Ehkki neid kahte asja muidugi lahutada ei saa ja seda eriti pärast 1934. aasta riigipööret ja Pätsi-Laidoneri diktatuuri kehtestamist.

Mis mees see Laidoner siis oli? Tundub, et andekas, julge ja pealehakkaja. Tal oli kindralstaabi akadeemia haridus ja töökogemus läänerinde luureülema asetäitjana, mis võimaldas tal saada Ajutise Valitsuse poolt loodud Eesti rahvusdiviisi ülemaks 1917. aastal. Vabadussõja puhkedes oli ta nõnda loogiline valik sõjavägede ülemjuhataja kohale. Ilmsesti oli tal suur panus võidu sepistamisse Vabadussõjas. Hannes Walter on seisukohal, et Laidoneri initsiatiivi haarav strateegia oli täiesti ebatüüpiline väikeriikidele. "Laidoner oli maailmariigi ohvitser ja kuigi ta toimis väikeriigi ülemjuhatajana, mõtles ta suurriikide kategooriatega."

Pärast sõda tuli riigi ülesehitamine ja 20-ndate aastate alguses ka vist paratamatult krabamise aeg. Need, kes olid pumba juures, püüdsid teenida palju pappi ja ruttu. Kummatigi kuulusid sinna ringi ka Päts ja Laidoner, kes olid seotud nii Harju Panga pankrotiga kui ka mitmete Eesti Pangast saadud laenudega, mida kunagi tagasi ei makstud.

Suhteline vaesus on kahe teraga mõõk. Ühelt poolt utsitab see edasi püüdma ja pingutama, aga soodsas olukorras ei löö elujärje parandaja risti ette ning võib ka vanakuradi vanaema tantsule paluda. Nii et osaliselt olid Pätsi ja Laidoneri hämarad rahaasjad seotud ilmselt sellega, et nad pidasid ennast teenimatult "kergeteks" ning tahtsid kärmelt palju pappi kokku lükata. Ma kardan, et ka täna on suhtelise vaesuse tunne arvestatav poliitiline risk, kuna see võib mõned inimesed lihtsalt ostetavateks-müüdavateks muuta.

Eks ka 1934. aasta riigipööre anna märku tandemi tänavatarkusest, pealehakkamisest ja oskusest nina tuules hoida. Kui pärast nö vapside põhiseaduse vastuvõtmist tekkis soodne olukord, siis haaras Päts Laidoneri abiga võimu ja ega pärast polnud kummalgi erilist isu sellest loobuda. Diktatuur tasalülitas demokraatia ja suukorvistas ajakirjanduse. Suuri otsuseid hakkasid tegema kaks meest.

Turtola spekuleerib, et Päts ja Laidoner võtsid suuna Venemaale juba 1938. aastal. Sündmuste arenedes ja eriti pärast Molotov-Ribbentrop'i pakti sõlmist jäi lihtsalt öeldes kaks valikut: kas kaitsta ennast Nõukogude Liidu vastu relvaga või Vene soovidele vastu tulla. Turtola väidab, et otsus mitte relvi haarata oli selleks ajaks sisuliselt tehtud ning edasi püüti N. Liiduga võimalikult head diili teha. Tõneäoliselt oli Eestil vaatamata liitlaste puudumisele suhteliselt head võimalused vastu hakata. Vabadussõja vaim oli ehk veel alles, sõjaaja vägi koos kaitseliiduga ulatus ca 150 000 meheni, varustus ning kaitserajatised olid rahuldavad. Laidoner ise oli igal võimalusel enne baaside lepingut rõhutanud, et vaenlasele astutakse vastu ning et võitluseta ei anta ära jalatäitki maad. Lõpuks olid ju tuhanded sõjaväelased ca 20 aastat palka saanud, selle nimel õppinud ja tööd teinud, et vajalikul hetkel valmis olla ja oma maad kaitsta. Seda võimalust neile ei antud, sest otsuse sõjaväelaste ja kogu eesti rahva eest tegid ära kaks meest: Päts ja Laidoner. Süsteemi nõrkus avalduski selles, et riigi saatust puudutavad küsimused ei tulnud arutusele ei parlamendis ega muus laiemas koosluses.

Kindlasti pole Turtola raamat kogu tõde, aga see on kõrvaltvaataja kainestav ja rahvuslikest emotsioonidest pimestamata arvamus. Turtola enda positsioonis pole kahtlust: demokraatia likvideerinud Päts ja Laidoner ei olnud 1939. aastal oma ülesannete kõrgusel ning nende viga läks kalliks maksma neile endile ja kogu eesti rahvale.

Selge on see, et jõudu kummardava Venemaa juhid ei suhtu lugupidamisega end kord allaheitnud riiki. Nõnda mõjutavad toonased sündmused Eesti-Vene suhete vormumist ka täna.

Kas Päts ja Laidoner tegid 1939. aastal õige otsuse? Vastamaks küsimusele enda jaoks, tuleb vist esmalt küsida: kas mina oleksin valmis relv käes oma maad ülekaaluka vaenlase vastu kaitsma? Annaks Jumal, et me seda kunagi teada ei saaks.